Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mitte ainult ägedast ajakirjandusest

24.03.2021 | | Rubriik: Arvamus

Tänan Sirje Semmi tutvustamast telesaate sisu. Mina seda vaadanud ei ole, kuid nägin mitu päeva Postimehe esileheküljel selle reklaami „Esse norib tüli rumalusega“, ja see pani mind küsima, kuidas sel Essel seal saates ometi õnnestub selle rumalusega niimoodi tüli norida. Kuidas ta seisab seal rumaluse vastas? Kuidas tal õnnestub rumalusest eristuda? Kas pole nii, et ka tema ise on osake sellest rumalusest? Rumalus on suur, sina, inimene, oled väike.

Oma rikkast elukogemusest võin öelda, et olen minagi püüdnud rumalusest irduda, sel teel on olnud mul eeskujusid ja mõtteid, mis peaksid mind viima rumalusest eemale, tarkuse juurde. Mäletan ähmaselt ülikooli ajast, et targaks saamiseks pidi olema mitu viisi. Igal neist on omad tugevad ja nõrgad küljed. Katsun neid meenutada.

Üks viis saada targaks on kuulata autoriteete. Iseenesest väga õige meetod – kes meist poleks kuulnud, kuidas kiidetakse oma õpetajaid! Kuid see pole niisama lihtne. Uskudes autoriteete võid valida ka vale autoriteedi ja seega vaibub sinu käigu kiirus teel rumalusest eemale, kuni su teekond lõpeb vaikselt. Oled ikka rumal. 

Sa võid kuulata autoriteete ka kõrgemal tasemel, näiteks lugedes pühakirja, mis sind võib teha targaks. Kuid seejuures sa ei tea, kas loed õigesti. Näiteks loed sa Piiblist välja mingi keelu ja jääd seda ise järgima ning jagama inimesi nendeks, kes järgivad, ja nendeks, kes mitte. Ja see sinu nägemus varjutab Piibli loo ja sa ei saagi targaks.

Nii et autoriteetidesse uskumine ei vii ilmtingimata rumalusest eemale. Kuid on teisigi teid saada targaks, näiteks ajude kasutamine, mõtlemine. Mõtlemine on päris produktiivne tegevus, teoreetiliselt võiks inimene end targaks mõelda (kui poleks segajaid). Mina näiteks mõtlesin kord välja, et autoga metsatööle minnes on hea parkida auto langetatavatest puudest kaugele, et pärast auto kätte saada.

Kuid ka mõtlemisel on omad probleemid, sul ei ole ju teada, kas sinu ajul on materjali, millest häid mõtteid toota. Ka ei tea sa, kas mõtlemine viib õiges suunas. Keegi rääkis, et kui ta käis noorena Kasahstanis ehitamas, siis katusekelba pindala mõõdeti meetodil seina pikkus x kelba kõrgus, kuid kahega jagamine, mis on kolmnurga puhul ju oluline, unustati. Vähemalt oli mõeldud, aga tulemus oli kasin.

Seega „mõtlemine ei vii k…“ (seda teadis juba Švejk, kuid selle targa lause ütlemise juures katkestas teda leitnant Dub). Aga targaks saamise meetodite arsenal pole sellega läbi. On veel võimalus saada targaks elukogemusest. Sest mis see tühi teoreetiline jutt maksab, kogemus on see, mis otsustab. 

Aga kogemusel on ka omad hädad. Esiteks, me ei tea, kas meie elukogemus katab kõiki meie jaoks olulisi eluvaldkondi piisavalt, kas meie elukogemus katab seda, mida meilt võidakse küsida homme, muutunud maailmas ja oludes. Ja me ei tea, kas kogemus on üldse midagi väärt, olgu ta kuitahes isiklik. Kord rääkis mulle üks kristlane, et ta oskab rongis jänest sõita, väga edukalt läheb, alati õnnestub. Peale selle, kogemusel targaks saamise meetodina on see nõrk külg, et kogemust on kõigil inimestel täpselt samapalju. Nii et inimene oma tarkuse-rumaluse skaalal jääb ikka sinna, kus on enamik inimesi.

Nii et Essel oleks (tal ju nimigi selline, ld esse – olla) vaja kõigepealt saavutada rumalusega distants, kas just kahe meetri või isegi suurema vahemaa tagant. Tal oleks vaja vaadelda rumalust mitte rumaluse seest või rumalusega samalt poolt rindejoont. Minu vähesed filosoofiaalased teadmised ütlevad mulle, et näiteks stoa koolkonna (teisi ma eriti ei tunne) eesmärk oli luua tark inimene ja presenteerida seda maailmas. Kuid vaatamata sellele, et koolkonnas tegutses palju teadlasi, sportlasi, poliitikuid, jäi uudis valmis tulemusest, targast inimesest, kuulmata. 

Keegi ei saanud targaks ega tubliks, teadlane tegi avastuse tänu sellele, et materjal ise oma omadustega tegi selle võimalikuks, sportlane võitis olümpial seetõttu, et see oli talle saatusest ette määratud, poliitik võitis lahingu tänu sellele, et ta juhtumisi lahingu ajal paiknes õige koha peal. Ja keegi ei saanud öelda, et me oleme targad / mina olen tark.

Ega minagi tea, kuidas saada targaks. Aga ma ei kurvasta. Ma mõtlen, et targaks võib saada kogemata. Siis veel, Jumal ise võib teha targaks. „Jumala kartus on tarkuse hakatus.“ Kes on tark, võib selguda tagantjärele. On ju tagantjäreletarkus kõige täpsem. Ja tarkuse tase meis ning meie ümber võib kõikuda. 31 km suusamaratonil oli enne mind finišisse jõudjaid ja minu järel finišisse jõudjaid võrdne hulk. Ka see on suur tarkus, mul õnnestus olla mitte küll füüsiliselt tugev, küll aga statistiliselt tugev. See on ka tugev. 

Võib-olla on ka tarkusega nii, et minust targemaid ja minust rumalamaid inimesi on maailmas võrdselt (finišiprotokoll on küll veel avaldamata), ja nii on ju kõik korras. Minu jaoks on see tulemus, aga ma ei tea, kas ka igasuguste televisioonitegijate jaoks.

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,

Elva, Hargla, Otepää ja Rõngu koguduse õpetaja


Loe ka Eesti Kirikust nr 11 Sirje Semmi repliiki „Äge ajakirjandus!?“.

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)