Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mitmevärvilised jõulud

29.12.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Jõulupühad on jäänud jälle oma erakordsuse ja vastuolulisusega seljataha. Jõulud on nagu rikkalik bukett kõige erinevamaid värve. Seal on jõuluõhtu oma kirjeldamatu tundelisusega, I jõulupüha suhteliselt kitsamat ringi puudutava majesteetliku jõulusõnumiga ja siis kannatuse teema, mis esimärter Stefanose päeval meid kõnetab.
Jõulude suurust ja pidulikkust oleme kogenud jõuluõhtul, kui umbes kolmandik meie rahvast on leidnud tee kirikusse. Kas oleme südamest rõõmustanud tulijate üle või pigem küsinud: «Miks te tulete? Kus te kogu aasta olete olnud?» I jõulupüha, vaatamata sellele, et ta on nüüd ka riiklik püha, ei too enam inimhulki kirikusse tagasi. Aga siis tuleb veel midagi päris olulist. Idüll jõulutundest jääb kusagile väga kaugele, kuuleme hoopis Petlemma süütult mõrvatud lastest ja ristiusu esimesest märtrist Stefanosest. Seda kuuleb aga juba väga pisike vähemus mitte ainult kogu ühiskonnast, vaid ka koguduse liikmetest.
Nendel jõuludel oli aga kõigele lisaks nõnda, et Stefanose päev langes pühapäevale ja küllap käsitleti seega rohkem hoopis püha perekonna teemat. Aga ligimesearmastusest, mis on valmis ennast ohvriks tooma, ei peaks me siiski jõuludel vaikima. Ilmselt võib teatud sidet leida ka hästi õnnestunud jõuluaja heategevuskampaaniatel. Mulle tundub, et kannatuse teema on viimastel aastatel kippunud meie koguduste mõtlemises ja kiriku kuulutuses pisut kõrvale jääma. Tuletan meelde seda, millised rõhuasetused olid jutlustes nõukogude ajal, mil palju enam toonitati, et sõnum Kristusest on lahutamatu kannatusest.
Ühiskond oma suures enamuses nägi kristluses moodsale inimesele täiesti sobimatut elustiili. Väsimatult räägiti, et nõukogude ühiskonna lõpliku õitsema puhkemise teel on veel teatud takistusi ja igandeid, millest üks on usk. Viimased viisteist aastat on meid pannud isegi unustama seda vaenu ja vihkamist, millest ühiskonda sellel ajal toideti. Stefanose lugu on siiski küllaltki oluline, et sellele jõulusaginas mõelda. Noor kirik korraldab oma elu, pannakse ametisse vastutavad isikud ka diakooniatöö korraldamiseks, aga konfliktid ja pealekaebamised viivad omakohtuni, kus Stefanos viiakse välja ja visatakse kividega surnuks.
Armastustöö toob endaga kaasa leppimatu rahulolematuse. Maailm ei ole aastatuhandetega kuigi palju muutunud. Aga meie saame küll mõelda oma osa ja rolli üle. Stefanose loos on palju tegelasi. Stefanos ise, tema jüngrid ja kaaslased noores koguduses, juutide suurkohus, taltsutamatu ja kättemaksuhimuline rahvas ja noor Saulus. Meil igal on täita elus oma roll. Stefanos aga palvetab: «Issand, ära pane seda neile patuks!» Seda palvet võttis Jumal ka kuulda ja Saulusest sai omal ajal Paulus.
Kivide loopimine ja vaenlase otsimise haigus on ka tänases Eestis hästi levinud. Aga enne, kui viskad kivi, et sellega õigus jalule seada, tuleks järele mõelda. Peapiiskop Jaan Kiivit kirjutas kogudustele saadetud jõululäkituses: «Petlemma sõimest alates on Jumal kinkinud meile inimeseksolemise õige mõõdu ja uuekssaamise võimaluse. See on armastus ja hoolivus. Selle mõõdupuu järgi me peaksime ennast hindama ja mõistma. Selle mõõdupuu järgi peaksime korraldama omavahelisi suhteid. Üksteise vastu võitlemise asemel saame lähtuda ligimesearmastusest.»

Tiit Salumäe, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)