Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Missugune on siis strateegia?

15.02.2019 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Tammsaare on vaieldamatult kirjanik, kelle suurromaanist on kuulnud iga eestlane. Ja ilmselt ka lugenud, vähemalt mõnd teist romaani. Kirjaniku 141. sünniaastapäeval kogunes grupp eesti kirjanduse õpetamise tuleviku eest seisjaid ümarlauale, arutamaks eesti kirjanduse õpetamise tulevikku. „Ümarlaua on ajendanud mure selle pärast, et eesti laste teadmised eesti kirjandusest on aina kehvemad,“ ütleb ümarlaua üks korraldajaid, Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi juhatuse esimees Rein Veidemann.
Minus tekitasid aga küsimusi varasemad väited. Ma ei tea, kas ümarlaua korraldamise tingis kirjandustundide või konkreetselt eesti kirjanduse osakaalu vähenemine. Aga mäletan, et aruteludes usuõpetuse õpetamisest koolis väideti, et teemat käsitletakse nagunii kirjandustundides ja järelikult pole eraldi tundi usuõpetuseks vaja. Kogemusi on mul vastandlikke: üks õpetaja piirdus faktiga eestikeelse Piibli ilmumise kohta, teine andis põhjaliku ülevaate Piibli sisust. Mis saab aga siis, kui tundide arv väheneb, võib igaüks järelduse teha.
Haridus- ja teadusministeerium koostab hariduse, teaduse, noorte- ja keelevaldkondade strateegiat aastateks 2021–2035 ja on moodustanud ekspertrühmad. Loodetavasti mõtlevad ekspertrühmad – konkurentsivõime, heaolu ja sidususe ning väärtuste ja vastutuse rühm – ka Rein Veidemanni mõttele: „Eesti kirjandus on rahvusliku identiteedi üks alustalasid. Järjepidevus katkeb, kui meil ei ole millestki ühisest rääkida isekeskis ega midagi ühist edasi anda, et oleks põlvkondade vahel loomulik side.“ Üldsuse tähelepanu pälvib aga kindlasti ümarlaual välja käidud mõte tähistada Tammsaare sünniaastapäeva 30. jaanuaril eesti kirjanduse päevana.
Rita Puidet

Laulge Issandale uus laul, sest ta on teinud imetegusid. (Ps 98:1)