Missugune muusika peaks kõlama kirikus

Kirikukontsertide korraldamisega tegi paarkümmend aastat tagasi algust orelikunstnik Andres Uibo. Teoks sai esimene orelifestival. Aasta-aastalt on kirikud kontserdisaalina populaarsemaks muutunud. Nüüd käivad sealt läbi juba suvetuuritajad-superstaarid ja poplauljad oma plaate esitlemas. Kas kirikutel on oht muutuda kultuurimajade ja klubide aseaineks? Kas kirik on lihtsalt üks hea akustikaga, ilus ja madala üüriga saal? Missugune muusika peaks kõlama kirikus?

Eesti Kirik kutsus kokku vestlusringi, et neid küsimusi arutada. Teatri- ja muusikaakadeemias said kokku orelikunstnik professor Andres Uibo, EELK Kirikumuusika Liidu juhatuse esimees, Tallinna Kaarli koguduse organist Piret Aidulo, Narva Aleksandri koguduse organist-muusikajuht Tuuliki Jürjo ja muusikateadlane Ene Pilliroog.
Appi tuleb praostkonna muusikasekretär
Andres Uibo: Meil ei ole päris läbi räägitud, missugune muusika sobib kirikusse, on väga palju arvamusi, ka kogudustes ja õpetajatel puudub üksmeel. Tänase diskussiooni eesmärgiks on luua mingi selgus ja panna piirid kirikusse sobivale muusikale. Kiriku eesmärk on jumalasõna kuulutamine ja muu tegevus ei tohi esile kerkida. Küsimus ei ole muusika esitamise viisis, vaid sõnumis. Tekst peab olema selgelt vaimulik, muud kriteeriumi olla ei saagi.
Tuuliki Jürjo: Narvas on nii, et kõik, mis kirikus toimub, see ka sinna sobib. Me valime ise muusika. On esinejaid, kelle puhul ei olegi vaja repertuaari kohta küsida. Kui vaja, küsin kava ja otsustan, kas sobib või ei. Minu meelest on siin probleem koguduste oskamatuses kontserte korraldada. Reglementeerimata on see, kes lubab ja valib kontserte, kui puudub pädev muusikajuht. Koguduse õpetaja ei peakski sellega tegelema. Ja alati võib Kirikumuusika Liidu poole pöörduda, kui ise ei oska otsustada.
Piret Aidulo: Ma ei teagi, kas sellise küsimusega on meie poole pöördutud. On ju olemas ka praostkondade muusikasekretärid. Igas praostkonnas on juhtiv muusik, kelle käest saab nõu küsida. Oma kogemuse põhjal ütlen, et vahel, kui mina keelan, siis minnakse õpetaja jutule, kes lubab. Ka vastupidist võib juhtuda.
Ene Pilliroog: Kirikusse sobib igasugune religioosne muusika. Määravaks ei ole siinjuures üldse muusikastiil, vaid «laulgem Jumalale kiitust kõigi pillikeeltega ja kõigi lauluhäältega!». Ampluaa on lai: alates väga kaugetest aegadest tänapäevani välja. Kuid igaüks, kel tekib mõte esineda kirikus, võiks vastata enne järgmistele küsimustele: missugune on minu suhtumine religiooni, kas see suhtumine väljendub minu loomingus, kas ma soovin oma loominguga muuta midagi kuulajates? Religioossus on interpreedi ja tema programmi puhul kõige olulisem – kas ta pühendab oma esinemise tänuks Jumalale või tuleb lihtsalt kirikusse kontserti andma.  
Euroopas ei tehta kirikutes tuure
Andres Uibo: Kiriku kontserttuure, nagu neid meil tehakse, ei tunta mitte kuskil mujal Euroopas. Kirikutes ei tehta tuure. Kui ajalehes seisab, et mingi tuur lõpeb kirikus, või Jaani kiriku kõrval on suur plakat, et superstaar jõuab Jaani kirikusse, siis on asi väga kuri. See on kiriku labastamine. Ja see on väga ohtlik tendents. Ühel päeval võime nii jõuda sinnamaani, et õpetaja hakkab Piibli asemel hoopis Kalevipoja (mis on ju superteos!) teemal jutlustama.
Teha kontserte selle mõttega, et ehk tulevad kuulajad hiljem ka jumalateenistusele, ei ole mõttekas. Ka Sõnajalad andsid tuhandetele kontserte, kuhu nad siis nüüd jäänud on? kirikutes nad küll ei käi!
Piret Aidulo: See peaks küll väga karismaatiline tüüp olema, kes suudaks ühe korra järel panna inimesed kirikusse tulema.
Andres Uibo: Kirik muutus suvel superstaari saate väljundiks ja seda kirik olla ei tohi. Niisugustest asjadest peab kõrvale jääma.  
Tuuliki Jürjo: Keegi ju ei sunni tuuritajatele kiriku ust lahti tegema. See on ainult koguduse otsustada.
Andres Uibo: Olen esinenud korduvalt Itaalias. Sinna tuleb oma kava saata aasta varem, Vatikani isegi kaks aastat varem, siis otsustatakse, kas su kava sobib kirikusse. Tallinna Toomkirikusse tuleb samuti kava aegsasti ette saata. Eriti oluline on see laulutekstide puhul.  
Maailma muusikarepertuaaris on tohutult vaimulikku muusikat. Kuid näiteks Bachi mittevaimulikku muusikat omal ajal kirikus ei esitatud. Tänapäevalgi kirjutatakse palju vaimulikku repertuaari. Suvetuuri võiks ju teha näiteks Arvo Pärdi vaimulikust muusikast. Mulle meeldib Ruja muusika, aga kirikusse see ei kõlba. Kirikus ei ole Ruja maailm, seal on Issanda maailm.
Ene Pilliroog: Interpreeti toetab sageli sponsor. Muusik teeb oma kontserdi ära ja kaob kirikust, tihti isegi küünlaraha maksmata. Inimene on tuuri peal ja kirikust pole tal asjagi.
Oluline on täpne leping
Tuuliki Jürjo: Korraldajana püstitaksin nõude, et kõigiga tuleb sõlmida kontserttegevust reguleeriv rendileping. Meie kirikus on alati täpsed rendilepingud esinejatega sõlmitud ja mingeid probleeme ei tekigi. Isegi see, et õpetaja loeb kontserdi alguses piibliteksti, tuleb rendilepinguga sätestada.
Piret Aidulo: Lepingute sõlmimine on väga oluline. See välistab hilisemad üllatused nii kava kui rahaliste suhete osas. Heategevuskontsertide puhul võib muidugi erandeid teha, kuid see on koguduse otsustada.
Esinejad istuvad sõna otseses mõttes vahel ka kogudusele pähe. Näiteks üks väike maakogudus sai ajakirjanduse kaudu teada, et nende kirikus tuleb kontsert. Kui siis kontserdi korraldajaga ühendust võeti, saadi alustuseks sõimata, et nad üldse kiriku rentimise raha julgevad küsida. Selline kontserdi korraldaja ei peaks küll kirikutes tuure tegema. Tuuritajad võib-olla ei tule selle peale, et võiks ka mõne vaimuliku laulu ära õppida. Teiseks – tulla kirikusse fonogrammiga esinema on ikka äärmine koonerdamine.
Tuuliki Jürjo: Kui lauljale on tähtis kirik kui koht, kus oma laule laulda ja plaate esitleda, siis on tegu ka lumepalliefektiga, et kui kõik käivad kirikus esinemas, siis pean ka mina seda tegema.
Kirikus ei kiideta mitte kedagi peale Jumala
Andres Uibo: Kirikus ei saa teha mingeid tuure, see mõiste on üdini vale. Kirik on Issanda kiitmiseks ja me peame arvestama, et kirikus ei kiideta mitte kedagi peale Issanda. Kui ma lähen kellegi sünnipäevale, siis ma ei hakka seal ju kedagi kolmandat kiitma, ikka sünnipäevalast. Eestimaal on külluses kohti, kus esineda, kirikud on väiksem osa sellest ja need on tehtud Issanda kiitmiseks. See on tegelikult lihtne ja selge asi.
Piret Aidulo: Meil on küllalt ilusaid kultuurimaju. Olen olnud vaimuliku muusika kontsertidel nii kirikutes kui kultuurimajades. Rahvas tuleb igale poole, talvel kultuurimajja meelsaminigi, sest seal on soojem. Miks ei võiks kohalik kirikuõpetaja aidata mõnel esinejal hoopis kultuurimajaga kontakti leida ja tulla ka ise sinna kontserdile.
Ene Pilliroog: Me ei taha öelda, et ärge tulge kirikusse kontserte andma. Tahame vaid, et kirikukontserdid oleksid vaimse ja religioosse suunitlusega nii muusika kui ka tegija poolt, et kirikus ei kõlaks muusika, mis sobib klubisse ja muusikakooli saali.
Andres Uibo: Maailm väärtustab tänapäeval puhta stiili asju, keegi ei pane endale nelja erinevat toitu taldrikule. Hinnatakse igaüht eraldi, olgu siis tegu McDonaldsi või Gloria restoraniga. Kui kirikus hakatakse igasuguseid asju tegema, siis osa inimesi jääb sealt lihtsalt kõrvale. Nad ei saa enam aru, mille poolest kirik erineb kultuurimajast või klubist.  
Kirik ei ole tuuriväljund
Piret Aidulo: Õpetajad peaksid omavahel mängureeglites kokku leppima, et ei juhtuks nii, et kontserdikorraldajad saavad üht teise vastu välja mängida. Näiteks kasutatakse ära, et mõnes kirikus ei küsitagi kava enne näha.
Andres Uibo: Kiriku uksed on avatud kõigile, kellel on öelda oma sõnum, mis sinna hoonesse ka sobib. Õpetaja ja muusikajuht peavad ikka suutma sikke lammastest eristada. Kirikus ei käida iseennast esitlemas, see ei ole tuuriväljund. Alati on teretulnud uue vaimuliku muusika kirjutamine. Väljastpoolt kirikut tulevad esinejad peaksid oma kava vähemalt pool aastat enne esitama. Miks ei võiks asju otsustada pädev komisjon kas konsistooriumi või Kirikumuusika Liidu juures.

Üles märkinud
Tiiu Pikkur

ARVAMUS
Tallinna Jaani koguduse õpetaja praost Jaan Tammsalu:
Ei piisa sellest, kui küsime telefonitsi kontserti kirikusse pakkuvalt tegelaselt, kas muusika ikka kirikusse sobib. Loomulikult saame vastuseks «jah». Muusikutele tuleb rääkida, milline on kirikusse sobiv muusika.
Paraku oskan palju paremini vastata küsimusele, milline muusika kirikusse ei sobi. Kui häbenen enne mõnd kontserti alguspalvet tegema minna, siis tean, et see kontsert poleks pidanud kirikus olema. Kahjuks on vahel nii, et kontserdi mittesobivus selgub alles kirikus.
Kirikutes, kus inimestel pea iga päev võimalik osa saada palvustest, piiblitundidest, jumalateenistustest ja paljudest kontsertidest, ning kirikutes, kus vaid kord kuus jumalateenistust peetakse, võiks ka kontsertide puhul kasutada veidi erinevaid mõõdunööre.
Ligi neljakümnest Jaani kirikus olnud suvekontserdist olen ma suurema osa puhul tundnud rõõmu. Vaid viis panid muusikuid ja korraldajaid õpetama ja korrale kutsuma. Meie lubamise piire proovitakse väga võimsalt. Helistati suurest firmast ja küsiti, kas võiks kirikus teha moe-sõud. Teil ju seal igasuguseid kontserte!

Pärnu Eliisabeti koguduse peaorganist Jaanus Torrim:
Muusika, millel on tekstiline sõnum ja mis ei ole vaimulik, ei sobi kirikusse. Puhas muusika, mille pealkiri viitab mingile ilmalikule seosele, nt «Zombi ja tema laps» või midagi taolist, ei sobi samuti kirikusse. 
Meie lähtume eelkõige sellest, kas esitatav kontsert on kiriku üldiste tõekspidamistega kooskõlas. Samuti arvestame kohalikke traditsioone, sest Eliisabeti kirik on armastatud kontserdipaik. Eelkõige aga lähtume sellest, kas kontserdil esitatav sõnum paneb inimesi mõtlema Jumalale või suunab pilgu esitajale ja esitatavale muusikale.

Märjamaa koguduse õpetaja Illimar Toomet (veebilehel Meie Kirik):
Politseiamet ei saa lubada, et vilkuritega sinivalge auto sõidaks laupäeviti taksot. Pank ei luba oma teenindussaalist teha nädalavahetuseks kasiinot. Hoides kirikuruumi pühadust, kinnitame oma kuulutuse tõsiseltvõetavust.