Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Missio-rännaku peaproov

22.06.2021 | | Rubriik: Kirikuelu, Ühiskond
Mäevalla palvemajas pidas 1944. a oma koosoleku Otto Tiefi valitsus. Erakogu.



Ridala kogudus korraldas 5. juunil rännaku Eesti ajaloo sõlmsündmuste radadel. 

Üritus oli omamoodi peaprooviks retkele, mis loodetakse läbi viia augustis Missio Läänemaa raames.

Väike rändurite grupp alustas päeva Ridala Püha Maarja-Magdaleena kirikus, kus õpetaja Küllike Valk luges päevapsalmi ja ühiselt lauldi palveränduri laul. Ja siis asuti teele, giidiks koguduse liige Mati Kukk.

Esimene peatus tehti Sinalepa külas Püha Nikolause apostlik-õigeusu kiriku varemete juures. Jutuks võeti usuvahetuse aeg Eesti territooriumil 19. sajandi teises pooles. Retke juht Mati meenutas oma koolipõlve kiriku kõrval seisva pastoraadi hoones.

Teiseks peatuspaigaks oli Põgari-Sassi külas asuv Mäevalla baptistipalvela, kus 22. septembril 1944 pidas oma viimase koosoleku Otto Tiefi valitsus. Valitsuse liikmed ootasid kaatrit, mis toimetaks neid Rootsi, kuid mitmete halbade asjade kokkulangemise tõttu seda ei sündinud. Ainsana pääses vabasse maailma riigisekretär Helmut Maandi, kellel oli vaprust ja meelekindlust minna osalt jalgsi, osalt ujudes Tauksi laiule, kust möödasõitev laev ta kaasa võttis. 

Tal oli kaasas üks eksemplar Riigi Teatajast, mis sisaldas vabariigi presidendi ülesandeid täitnud peaministri Jüri Uluotsa käskkirja Tiefi juhitava valitsuse ametisse nimetamise kohta. See oli dokumentaalseks tõendiks Tiefi valitsuse loomise kohta ja aluseks Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse kandmisele. Ajaloosündmusi meenutati ka ajast 138 aastat tagasi, kui Ridalasse asutati Eesti esimene baptisti kogudus.

Edasi suundus seltskond Puise külla, kus peatuti Puise ninas asuva paadipõgenike mälestusmärgi juures. Teadaolevalt lahkus 1944. a sügisel punaterrori hirmus Eestist ca 80 000 inimest. Peamiselt põgeneti meritsi ning Läänemaa rannikukülad Puise ja Kiideva olid paigaks, kust ohtlikule teele asuti. Mati Kukk oli toona väike poiss, kuid mäletab põgenike tulva ning seda, kuidas inimesed otsisid pisimatki võimalust üle mere saamiseks. Mati endagi pere pidi põgenema, kuid ema mõtles viimasel hetkel ringi.

Rännuseltskonna viimane peatus oli Puise Nina talus, kus võõrustajateks Leili ja Indrek Jõgisoo. Peremees viis rändurid väikesele paadisõidule. Ehkki ilm oli suvine ja mitte kuidagi võrreldav septembritormidega, oli „tuulepealsele rannikualale“ sobivalt piisavalt tuult, et kröömikese võrra ette kujutada, kuidas 20-tunnine teekond ülerahvastatud paadis võis välja näha. 

Pärast meresõitu sai kinnitada keha seitsmest kalast valmistatud supi ja hõrgu isetehtud odrakaraskiga. Ühises osaduses sai arutatud päevamuljeid ja igaüks võis soovi korral jagada killukesi oma isiklikest rännakutest.

Selline oli üks vahva natuke isamaaline ja natuke oikumeeniline rändamine Läänemaa Ridala kandis. Kui Ridala rahvaga kokku leppida, saab selliseid rändamisi korraldada enne suure missionädala saabumist veelgi.

On olnud minekuid,

on olnud jäämisi,

on tuldud tagasi

või uude paika jäädud.

Kuid vaimus ikka liigutud on edasi

ja inglid kaitseks olnud teede käänul.

Tiia Laar,

rändur, Haapsalu koguduse liige

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)