Esileht » Arvamused » Arvamus »

Miski ei kesta igavesti

28.08.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Kui nädalate eest hakkas teleekraanil vilkuma spordikaupu tutvustav reklaam – kooli alguseni on 20 päeva –, pani see meeldetuletus võpatama minu 13aastase tütre. Kas tõesti peab keset kõige paremat ja mõnusamat ja lämbemat suveilma saama sõnumi, et suvi on läbi? Mida see koolialguse meeldetuletus muud on kui suvemõnude lõpu kuulutaja.
Ühel päeval astus toimetusest läbi kooliõpetaja ja meie lehe kaasautor Rannar Susi, kaasas äsjailmunud jutukogumiku pakk. Tartu ülikooli füüsikuna lõpetanud mees on kaante vahele saanud paarkümmend aastat seisnud ülikooliaegsed lood, mille trükkimisest toona midagi välja ei tulnud. Rohkem ehk filoloog kui füüsik Rannar Susi töötab ühes Võrumaa koolis õpetajana, ainsa täiskohaga meesõpetajana. Koolis on õpilasi alla saja ja nende arv väheneb sel sügisel veelgi kümnekonna võrra.
Koolidesse on jäänud väga vähe meesõpetajaid, Õpetajate Leht on kohapakkumise kuulutusi täis. Rannar Susi ei taha otsida endale suuremat kooli ega suuremat koormust. Tahan õhtul rahulikult uinuda, ütles ta. Pinged ja vastutus koolis on suur, lapsed ei oska ega tahagi õpetajatena töötavate inimeste eneseandmist hinnata.
Maakoolides ei ole palju väga usinaid õpilasi. Ikka juhtub sekka selliseid, kellele 10–12aastasena õpetatakse nime kirjutama ja kahe- ning viiekroonise rahatähe vahel vahet tegema.
Õpetaja aga peab olema oma ametis asjatundlik, stressitaluv, kannatlik, sõbralik, lahke meele ja naeratusega, hästi informeeritud. Vaatamata sellele, et õpetaja meelest on koolisüsteem käest ära, lapsed hukas ja juhtimist pole ollagi, palgast ei tasu kõneldagi.
Nii lahkuvad paljud rahulikuma ameti ja kindlama (tulusama) palga peale, kus istud kaheksast viieni oma tunnid ära, kus keegi ei riku sinu rahu. Jäävad kohusetundlikumad, jäävad naised. Tõeks pöördub mõte sellest, et kui midagi on tarvis öelda, siis lase seda öelda mehel, aga kui midagi on vaja ära teha, siis lase seda teha naisel.
Ka kirikust on minejaid. Kes lahkub usu pärast, kes majanduslike raskuste, väsimuse, nõudmiste, pingete või pereprobleemide tõttu, kes üldse Eestimaalt.
Leht on paaril viimasel aastal kirjutanud sellest, miks pastorid vastu ei pea. Hiljuti Eesti Kirikus ilmunud küsitlus näitas, et kogudus ei ole pastori jaoks esmane palga saamise võimalus. Möödas on ajad, kui vähesega läbi aeti, vaeselt elati. Paljude pastorite palk tuleb mujalt, mitte koguduselt. Ega’s asjata öelnud üks teoloog, et hakaku pastor tööle, kui palka tahab saada. Ja palga saamise kohana ei pidanud ta kogudust silmas.
Mis see inimene siin ilmas muud on kui teeline. Igaühele on määratud oma tee ja kohus ning kellelegi ei vajutata raskemat risti, kui ta kanda jõuab. Meil igaühel on käia oma Kolgata tee. Aga küll on hea, kui sel teekonnal on meie kõrval neid, kes vahel risti kanda aitavad, joogikarika ulatavad või lihtsalt julgustavad seda teed lõpuni kõndima.
Esmaspäevast on paljudel jalge all koolitee. Jaksu ja õnnistust minekuks!
Sirje Semm,
peatoimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)