Esileht » Arvamused » Arvamus »

Misjonitöö – meie või Kristuse töö?

15.08.2012 | | Rubriik: Arvamus

Umbes aastal 30 ütles Issand Jeesus Kristus pühal maal oma jüngritele: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» (Mt 28:19–20)
Milline nägi toona välja meie armas maalapike siin Läänemere kaldal? Ei kaunistanud seda ükski kirikutorn. Ei toetanud jõulutunde kujundamist altar. Ei tuntud tol ajal kirikulaule, mis nüüd meie hinges põlvest põlve helisevad. Ei alustatud lapse eluteed ristimisega ega säranud pruutpaaride kohal kroonlühtreid, et abieluteele õnnistatud valgust kaasa anda. Kõike seda polekski me maale tulnud, kui poleks Kristuse sõna siia põhjala piirile jõudnud.
Tänaseks oleme kiriklike võimalustega ja pühalike andidega nii ära harjunud, et ühed meist ei oska elu ilma nende rikkusteta ette kujutada ja teistele tunduvad need tülikad olevat.
Oleme harjunud, et meil on traditsioonilised kiriklikud talitused, et oma elu peaksime korraldama Jumala kümne käsu järgi, jõuame pähe õppida meieisapalve, mäletame fraase Piiblist ja kirikulauludest.
Aga Kristus peab edasi liikuma. Kristus peab edasi liikuma meist igaühe südames ja elus. Kristus peab edasi liikuma uutesse kodudesse, perekondadesse, südametesse, uute rahvaste hulka ja uutele maadele.
Tema teekond on alati olnud raske. Raske oli Kristuse enda teekond, mida tema jalad siin maa peal käisid. Raske on Kristuse tee nüüd. Ja raske on tema jüngrite tee, tema misjonäride tee. Sest paljud, kellele Kristus tahab mõnd uut sõna kuulutada, tahavad juba iseeneses olla kindlad. Ühed arvavad juba küllaldaselt teadvat, mida Kristus on rääkinud, ega pea vajalikuks Kristuses edasi kasvamist. Teised peavad Kristuse sõna algusest peale meie elus üleliigseks ega vaatagi tema poole.
Ja ei tundu ka erilist vajadust olevat Kristuse ega tema Isa järele. Sest elame niigi külluses. Läbime kiiresti pikki vahemaid. Ainsa hetkega suhtleme sadade sõpradega üle maailma. Leiame rohtusid enamiku haiguste vastu. Ületame põllumajanduslikke probleeme. Uurime kosmoseruumi. Tunneme endid võrratult turvalisemalt, kui tunti Jeesuse maise elu ajal ja veel paar sajandit tagasigi. Väga raske on Kristust mahutada meie täistuubitud maailma.
Loodan, et heietamine niisuguste misjonitöö raskuste üle tänapäeva maailmas ja eriti meie endi lähimas ühiskonnas ei ehmata meid, Kristuse järelkäijaid, vaid tahan niisuguste mõtetega meid just rahustada ja innustada uuele kirikutööle. Et me leidlikult ja julgesti rakendaksime uusi väljundeid kirikutöös, nii nagu meile selleks vabadus on antud.
Ihkame misjonitöös olla edukad ja näha suurenumbrilisi tulemusi kiiresti, nii nagu seegi on tänapäeva maailmale omane. Aga peame meeles pidama Kristuse tee raskust algusest peale ja tundma koos temaga suurt rõõmu iga üksiku südame üle, kus Kristus on endale aseme leidnud ning kus tema saab tõeliselt elada ja iga päev värskelt oma sõna kinnitada.

 

 

 

 
Arvo Lasting,
koguduseõpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)