Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Misjonitöö Eestis viis Aafrikasse

10.12.2003 | | Rubriik: Kirikuelu

Turust pärit misjonär Kari Tynkkyneni tuntakse Turus kui God’s Gasis ehk Jumala Bensujaama nimelises kohvikus noortega tõsiste ja naljakate juttude rääkijat. Eestis tuntakse teda kui misjonäri ja vahel vanainimeste maamulda pühitsejat, Aafrikas kui suurt valget meest, keda nähes lapsed hüüavad: «Mzungu, mzungu! (valge, valge)».
Täitmata misjonärikohad

Tynkkynen on Turu Miikaeli koguduse ja Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) saadikuna Sambias misjonitööl olnud juba üle aasta, vastutab sealse kiriku noorsoo- ja diakooniatöö eest ning harib sealses piiblikoolis tulevasi õpetajaid.
Hoolimata sellest, et misjonärid on varsti sama haruldased kui valged elevandid (ainuüksi Soome Misjoniseltsil on hetkel umbes 100 täitmata misjonärikohta!), on Sambias hetkel kolm SLEY misjonitöötegijat.
Tynkkyneni sõnul vajab Aafrika aga hetkel vaesuse ja aidsi tõttu abi rohkem kui kunagi varem. Ka olevat valgel inimesel aafriklastelt palju õppida, kuna seal suhtutavat inimesse hoopis teistmoodi – kirikusse tulnud, vahetatakse kõigepealt uudiseid, selle asemel, et samba taha peitu pugeda.
Kari Tynkkynen räägib, et Aafrikas võib kiriku funktsiooni täita näiteks suur heinkatuse või niiskest savist haosõrestikuga maja, samahästi aga hoopis ilma katuseta kivihoone. Enamik sambialasi peab päevas hakkama saama vähem kui 1 euroga (1euro = 15,66 krooni) ja 84% elanikest elab allpool seda vaesuspiiri. Iga neljas 18–49aastane sambialane on nakatunud HI-viirusesse või põeb aidsi.
Neli tundi jumalateenistust

Piiskop olevat majandusjuhatajale kord öelnud, et Kari koerad söövad paremini kui too ja see olevat tõsi – kaks valvekoera saavad süüa iga päev. Inimesed ootavad sademeid, et korra päevaski maisiputru süüa, ent süüakse ka tõukusid. Parim kiirtoit on krokodillilihast hamburgerid.
Kari Tynkkyneni meelest ei saa Aafrikas piiri tõmmata hea ja halva elu vahele – ühel päeval kuuled, et su tuttavat lesknaist on röövitud, vägistatud ja armukeseks sunnitud, teisalt rõõmustad selle üle, millist rõõmu tunneb väike poiss ühises ülistuslaulus rütmi tabades. Soomega peetakse sidet elektronposti teel, aga telefoni ei saa vahel kasutada, kuna sada meetrit liini on ära varastatud.
Sambias kestab jumalateenistus neli tundi. Kiriku pikapautoga transporditakse lisaks kaubale ja loomadele ka kadunukesi ning kiriku heinkatust tuleb parandada pärast igat vihmaperioodi.
Ametisse seatud

Käesoleva aasta 23. novembril pühitses Sambia piiskop Samson Kipaila Kari Tynkkyneni õpetajaametisse. Ametisse pühitseti ka kiriku peasekretär Clever Muchimba, kes jaanuaris end Lõuna-Aafrikasse täiendama läheb. Hetkel on nemad kaks kiriku nooremat õpetajat.
Piiskoppi abistasid SLEY emeeritus misjonijuhi abi Paavo Erelä ning misjonär, filosoofiadoktor ja pastor Jaakko Lounela.
Kohale olid kutsutud kõik Lusaka praostkonna õpetajad ja evangelistid. Pühapäevasel tänujumalateenistusel osales ka Soome suursaadik Sambias Jorma Suvanto koos abikaasaga.
Aafrikas on õpetajatest suur puudus ja Kari Tynkkynen töötab alguses noorteõpetaja nime all – on abiks kogudustes, kus pole oma õpetajat ja viib läbi igapäevaseid talitusi (ristimine, armulaud, leer).
Sidemed Eestiga säilinud

Kari Tynkkynen tunneb end Eestiga seotuna seetõttu, et esimest korda tegi ta misjonitööd just siin – Lääne praostkonnas aastatel 1994–1995. Toona oli ta Soome Rahvamisjoni saadik. 1994. aasta augustis pühitseti ta Eestis diakoniks.
Algul abistas Tynkkynen Mihkli koguduses Gustav Maaranda, ent siis soovitas praost Tiit Salumäe tal Lihulasse minna, kuna koguduses puudus vaimulik. 1995. aasta sügisel naasis ta Turu Miikaeli kogudusse, kus töötas vastutava noorsootöö juhina.
Kontaktid Lääne praostkonnaga on aga säilinud siiani.
Artikli koostamisel on kasutatud ka ajalehes Turkulainen ilmunud intervjuud.
Margot Vent

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)