Esileht » Arvamused » Arvamus »

Misjonist kui Noa laevast mässaval merel

14.08.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Mis on misjoniga asja üle keskmise enesega hakkama saaval inimesel? Palk jookseb, ühiskondlik staatus on kinnistunud, perekonna kõrval jääb aega hobidekski.
Kipume ennast täna uinutama sotsioloogilistest uuringutest inimeste suhtumisest kirikusse ning rõõmustame, et kirik on presidendi kõrval enim usaldatud institutsioon. Kuid nii on eestlasel kombeks öelda, kuna kõik teavad, et on olemas eetika ja moraal ning kirik selle vardjas.
Näib, et keskmiselt edukas inimene on kohustuse Jumala ees täitnud, kui ta tänavaküsitluses oma sümpaatiat kiriku osas üles näitab. Teisalt loeme, kui hästi areneb misjonitegevus, ja tundub, et kõik on korras. Ühel pool edukas keskklass, teisel pool töökas misjonitegevus.
Dialoog kahe vahel on aga õbluke. Mõlemal on oma sihtgrupp, huvid ja erinev ressursibaas, seal vahel aga igapäevaelu oma varjudega. Edukuse taga lõhutud perekonnad, igavusest sooritatud noorsookuriteod, sadulas püsimise stress ja selle maandamiseks otsitud ajutised meelelahutused, mis kiiresti vahendist eesmärgiks muutumas.
Mis on elu mõte? Kas eluga hakkamasaamine ja natuke peale? Ehk on seda liiga palju küsitud, eriti kui seda küsib kiriku ühiskonna poole pöördunud tahk läbi misjonitegevuse. Sihitud misjonitegevus lõunamaareisilt või «nädalalõpulõõgastuselt» kaasanapsatud HIV käes vaevlevatele inimestele pole täna vist veel Eestis päevakohane, kuid süvenev lõhe kirikumoraali ja lahja igapäevaeetika vahel toob selle peagi meie tavaolmesse.
Kirikumisjoni roll kasvab iga päevaga, sest see on kiriku väljund inimese juurde. Pole mõtet oodata, millal inimene «misjonijaama» saabub, ta on liiga hõivatud. Üles korjata neid, kes pikali jäävad – see on vajalik tegevus, kuid liigne luksus. See muudab olematuks sellegi ressursibaasi, mida «muretute» juurde jõudmiseks vaja oleks.
Äkki on probleem selles, et misjonitegevuse sõnum on muutunud laialivalguvaks. Liiga üldiseks ja kõiki ühiskonnakihte tabada püüdvaks? Ehk on lahendus misjonitegevuse suunamisest n-ö ametiühingutesse? Väidetakse, et inimene on enam kui 60% see, mida ta teeb ja kellena ta ennast teadvustab – bussijuhi, pankuri, kooliõpetaja või laevnikuna kõikide oma spetsiifiliste probleemidega.
Ei usu, et kirik suudaks kaasa rääkida eemalseisjana. Küll suudab ta seda teha tsunftisiseselt – just seal mäsleb igapäevameri. «Kirik kollektiivis» pole midagi uut. Puuseppade ja laevnike misjon, meremisjon, haiglate, sõjaväe ja vanglamisjon ning isegi finantsistide misjon on äratuntavad terminid. See ei eelda koolitatud palgalist inimest, vaid vabatahtlikku, keda töökaaslased tunnevad kui vaimset usaldusisikut, kelle poole raskel hetkel pöörduda.
Kas oleme tavakodanikena valmis olema delikaatsed, vaikivad, ärakuulavad ja õigete sõnade misjonärid?
Jaan Tepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)