Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Misjonimõtteid maade ja merede tagant

23.01.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Neil päevil, kui meie vaimulikud oma iga-aastasel konverentsil misjonitöö hetkeseisu ja tulevikustrateegiaid vaevad, olen pisut teises kontekstis koos nendega. Olles ligi kaks kuud olnud Kanada läänerannikul sootuks erinevas kultuuri- ja religiooniruumis, kui me oma koduses Eestis ja isegi Euroopas harjunud oleme, hakkad paratamatult ümbritsevat maailma nägema ja hindama pisut teisiti.
Me kurdame juba aastaid oma kiriku liikmeskonna jätkuva vähenemise ja vananemise üle ning kipume süüdlaseks pidama üleüldist sekulariseerumist. Veebiajakirja Kirik & Teoloogia viimases, misjonitemaatikale pühendatud numbris küsib Heidelbergi ülikooli emeriitprofessor ja evangeelne dogmaatik Wilfried Härle, mida tänases kontekstis sekulariseerumine ehk ilmalikustumine tegelikult tähendab. Kas seda tuleks mõista inimeste võõrandumisena kirikust, kristlusest või religioossusest üldisemalt? Ta väidab nii pikaajalistele trendidele kui paljude kogemustele tuginedes, et 20. sajandi positivismist mõjutatud ettekujutus, nagu muutuks maailm järjest mittereligioossemaks, ei ole osutunud siiski tõeks.
Üks esimesi asju, mis meid abikaasaga siin Vancouveris peale kauni looduse ja meeldivalt sooja kliima üllatas, on erinimeliste ja erinevatele rahvastele kuuluvate kirikute ja palvekodade rohkus, mida kohtab lausa igal sammul. Vaid pisut enam kui sada aastat tagasi asutatud ja umbes kahemiljoniliseks kasvanud suur-Vancouveris on praegu valgeid inimesi juba alla poole elanikkonnast.
Suurima immigrantide rühma moodustavad erinevatel aegadel üle Vaikse ookeani siia elama asunud hiinlased, keda on umbes veerand kogu rahvastikust. Ülejäänud veerandi moodustavad muud Aasia päritolu inimesed. Seda arvestades pole midagi imelikku, kui kõrvuti asuvad Korea baptisti- ja Ungari katoliku kirik ning üle tänava on hiina budistlik tempel. Üks ei näi segavat teist ning igaühel on võimalus teenida Jumalat omal viisil ja oma tava järgi.
Ühe killukese sellesse mosaiiki on lisanud ka eestlased, kes on Vancouverisse ehitanud kolm pühakoda. Luterlaste ja baptistide omad tegutsevad siiani, kusjuures meie kirikut kasutab mõnel korral aastas ka väike õigeusu kogudus. Nelipühi kallakuga Kodukiriku nime all rajatud Eesti Evangeelse Alliansi kirik on nüüdseks oma tegevuse lõpetanud ning seda ilusat hoonet kasutab praegu üks hiina kristlik kogudus. Üldse hakkab silma hiinakeelsete kirjadega pühakodade suur osakaal.
Professor Härle väidab, et tänapäeva religioonisotsioloogias on sekulariseerumise asemele tulnud pluralismi mõiste, ja arutleb selle üle nii: «Küsimus on, kuidas see mõjutab kiriku läkitusülesannet ja kuidas pluralismiga ümber käia. Meie olukorrale on minu arvates iseloomulik see, et inimesed – ka need, kes on kristliku kiriku liikmed – suhtuvad sageli kirikusse kui institutsiooni, selle personali (s.t pastoritesse) ja ka selle õpetusse väga kriitiliselt, samas mõistes end kristlusele või kristlaseks olemisele lähedalasuvana.»
Eks eestlase usklikkusest on teatud kuvandi juba rohkem kui sajand tagasi loonud Juhan Liiv oma looga merehädalistest Peipsil, kes pääsemise korral lubavad kirikule kinkida kroonlühtri. Kindlat maad jalge all tundes nad loomulikult unustavad oma tõotuse. Siin Kanadas juhtusin lugema sama situatsiooni tänapäevasemat varianti mehest, kes oli närviline ja tööle hiljaks jäämas, sest ei leidnud kuidagi kohta oma auto parkimiseks. Viimases hädas tõstab ta silmad taeva poole ja palvetab: «Jumal, aita mind. Kui sa leiad mulle parkimiskoha, luban jätta maha suitsetamise, lähen tagasi oma naise juurde ja hakkan igal pühapäeval kirikus käima.» Ime juhtuski ja mehe ette ilmus tühi plats. Veel enne, kui ta jõudis auto sinna ära parkida, vaatas ta taas taeva poole ja ütles: «Ei ole abi vaja, juba leidsin!»
Meie küsimus peaks olema see, kuidas neid meie ümber, kes küll lubavad, aidata oma tõotust ka täita.
Kukk,Mihkel

 

 

 

 

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)