Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Misjonimõtted

08.05.2019 | | Rubriik: Juhtkiri

28. aprillil õnnistasin koos Tartu praosti Ants Toomingaga Tartu Maarja kirikus misjonitööle Joona ja Helene Toivaneni. Vastavasisulise otsuse oli EELK konsistoorium langetanud käesoleva aasta 5. märtsil. Nende töökohaks saab Myanmar, kus nad asuvad kohalikus luteri kirikus koolitama kiriku töötajaid. Kuna meie võimekus misjonäride väljasaatmiseks on piiratud, siis toimub see koostöös Soome Luterliku Evangeeliumi Ühendusega.
Sellel päeval, kui Maarja kogudus oma õpetajat koos ta abikaasaga teele saatis, kõlasid korduvalt sõnad „ei tea, kas kurvastada või rõõmustada“. Kurvastamiseks oli küllaga põhjust. Joona ja Helene on Maarja koguduses ja Tartu linnas väga armastatud inimesed. Nad on tõesti ilusad inimesed. Töökad, anderikkad, säravad, pühendunud töötegijad. Kui Maarja kogudus kedagi vajaks, siis just neid kahte. Seda enam, et kogudusel on pikk katsumusterohke ajalugu seljataga ja praegu on just murrangulised ajad seoses oma kiriku taas kasutusele võtmisega ja selle juures tehtavate suurte remonditöödega. Kas sellel hetkel, kui neid kõige rohkem vaja oleks siin oma koguduses, on õige aeg nad saata misjonitööle Myanmari?
Ilmselt sellises valmisolekus ohvreid tuua ongi armastuse ja ka misjoni olemus. Anda seda, mida sa ise kõige rohkem vajad. Sellise käitumisega alustas Jeesus oma tööd. Enda eest hoolitsedes kaotame elu. Teisi teenides leiame elu. Mõtlen salamisi oma südames, et järsku Joona ja Helene misjonitööle saatmine ongi pöördeliseks hetkeks Maarja koguduse kasvamise ja kiriku ehitamise loos. See, kes teisi kastab, saab ise kastetud.
Peame küsima, mis võiks olla meie kirikus vaimulikuks pöördepunktiks. Pikemat aega on arvulised näitajad, mis kiriku tööd iseloomustavad, langenud. Kas tuleks selle languse peatamiseks midagi olulist ette võtta? Muretseda kindlasti tuleb. Kuid ega igasugune muretsemine aita. Võib-olla peaksime tähelepanu pöörama millelegi olulisemale. Peame endalt küsima, kas me võtame tõsiselt, et on olemas taevas ja põrgu, igavene õndsus ja igavene hukatus. Kas Jeesuse lunastustöö on ainus asi, mis võiks meie hinged päästa? Kas usk Jeesusesse ja ristimise armust osa saamine on vajalik õndsakssaamiseks? Kui nendele küsimustele vastame jaatavalt, siis muud mured näivad üsna tühised.
Kogu kristlik maailm tundub üsna jahedaks jäänud olevat. Mõni aeg tagasi lugesin statistikat, et maailma kristlased annetavad kiriku töös kasutatavast rahast misjonitöö jaoks umbes 0,1%. Eks see ole näitaja, kui tõsiselt me võtame Jeesuse misjonikäsku teha jüngriteks kõik rahvad. Sageli kasutatakse neidki väheseid vahendeid arengumaades majandusliku toimetuleku parandamiseks. Kierkegaardi näite põhjal ei suuda selliselt toimivad inimesed enamat tollest naisest, kes majas puhkenud tulekahjust tõi välja tuletangid.
Tänapäeval ei ole kerge leida inimesi, kes oleksid valmis jätma oma töö ja kodu ning minema kaugele Jeesuse päästetegusid kuulutama. Seda enam imetlen ma neid kahte, Joonat ja Helenet. Tean, et nad on oma kätega kauni kodu ehitanud Tartusse, kus on hubane elada ja külalisi võõrustada. Nüüd nad lähevad aga teele. Meie anname neile kaasa oma õnnistussoovid. Linnapea Urmas Klaas on lubanud lahkumise auks laua katta. Sellele lisaks saame siiski olla ka nende toetajad majanduslikus mõttes. Praegu nad otsivad neid kogudusi, kes oleks kasvõi väikese summaga valmis toetama seda tööd, mida nad Myanmaris teevad. Kui siis misjonitöö ja selle majanduslik toetamine meie jaoks oluliseks saab, ehk leidub ka teisi, kes kutse misjonitööks vastu võtavad.
Kui nüüd keegi isik või mõni kogudus oleks valmis hakkama tugiisikuks või -koguduseks EELKs tehtavale välismisjonile, siis tuleks kindlasti võtta ühendust EELK Misjonikeskusega. Praegu vajavad meie regulaarset toetust Joona ja Helene Toivaneni töö Myanmaris. Väärtusliku kogemuse ja Issanda õnnistuse osaliseks saavad nii toetuse saajad kui ka annetuse tegijad.
luhamets_joel_nh

 

 

 
 
Joel Luhamets,
piiskop

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)