Misjon kiriku kolmnurgas
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Kolumn / Number: 17. oktoober 2007 Nr 40 /
Alates eelolevast pühapäevast toimuvad Rakveres nädala vältel meie kiriku misjonipäevade üritused. Tõsi küll, misjonipäevadel on ka oikumeeniline mõõde, mille annab nende korraldamine koos teiste Rakvere ja Lääne-Virumaa kogudustega. Koostööd tehakse ka Rakvere linnavalitsusega.
Misjon, läkitatus, kuulub kristliku kiriku olemusse. Õieti ongi see kirikuks olemise põhiline joon vastavalt Issanda enese käsule: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Matteuse 28:19–20)
Pole kirikut ilma misjonita ja misjonit ilma kirikuta. Ses mõttes tegeleb kirik misjoniga iga päev ka väljaspool misjonipäevi. Oma jumalateenistustes, kohtumises inimestega, hingehoius ja õpetustöös. Kindlasti tuleb aga seda, et kirik on Jumala misjon, ikka ja jälle meelde tuletada. Nii endale kui ka kõigile teistele. Sestap on misjonipäevadel oma mõte ja õigustus. Demonstreerida kristlaskonna olemasolu ja tegevust ka kohaliku piirkonna jaoks tavalisest tugevamalt, nagu misjonipäevadel Rakvere kandis olema saab.
Tänases ühiskonnas pole misjon tihti kuigi populaarne ja seda ei nähta kiriku olemasolu põhilise õigustusena. Vastupidi, misjon on paljudele märksõnaks, mis tähistab usu pähemäärimist või pealesurumist.
Seetõttu peetaksegi paremaks, kui kirik tegeleb pigem moraalsete väärtuste tutvustajana või kiirelt arenevas ühiskonnas elule jalgujäänud ning õnnetute inimeste lohutajana. Samuti oleks kirik teretulnud sotsiaalabi korraldamisel raskes materiaalses olukorras inimestele.
Tegelikult on aga needki valdkonnad, iseenesest vajalikena, osa misjonist ja sellega seotud. Tunnistamine ja teenimine käivad käsikäes.
Möödunud laupäeval toimunud Viljandi praostkonna kiriku – ja laulupäeval joonistas ettekannet pidanud maavanem Kalle Küttis kiriku koha ühiskonnas välja kolmnurga haaradena – misjon, diakoonia ja hingehoid. Ta tõdes, et kõik kolm haara peaksid olema tasavõrdselt esindatud, lisades aga, et praegu tundub sotsiaaltöö haar olevat teistest haaradest oluliselt pikemaks veninud. Omamoodi nagu vastusena ühiskondlikule tellimusele.
Mõtlemapanev tähelepanek inimeselt, kes ameti poolest peaks just nagu sedasama ühiskondlikku tellimust esindama. Ehk peaksime (tunnustades diakoonia tähtsust) rohkem mõtlema, püüdlema ja paluma misjonile. Kristus on ju sellele oma kohalolekut tõotanud.
Tauno Teder
