Esileht » Arvamused » Kolumn »

Misjon kiriku kolmnurgas

17.10.2007 | | Rubriik: Kolumn

Alates eelolevast pühapäevast toimuvad Rakveres nädala vältel meie kiriku misjonipäevade üritused. Tõsi küll, misjonipäevadel on ka oikumeeniline mõõde, mille annab nende korraldamine koos teiste Rakvere ja Lääne-Virumaa kogudustega. Koostööd tehakse ka Rakvere linnavalitsusega.
Misjon, läkitatus, kuulub kristliku kiriku olemusse. Õieti ongi see kirikuks olemise põhiline joon vastavalt Issanda enese käsule: «Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud!» (Matteuse 28:19–20)
Pole kirikut ilma misjonita ja misjonit ilma kirikuta. Ses mõttes tegeleb kirik misjoniga iga päev ka väljaspool misjonipäevi. Oma jumalateenistustes, kohtumises inimestega, hingehoius ja õpetustöös. Kindlasti tuleb aga seda, et kirik on Jumala misjon, ikka ja jälle meelde tuletada. Nii endale kui ka kõigile teistele. Sestap on misjonipäevadel oma mõte ja õigustus. Demonstreerida kristlaskonna olemasolu ja tegevust ka kohaliku piirkonna jaoks tavalisest tugevamalt, nagu misjonipäevadel Rakvere kandis olema saab.
Tänases ühiskonnas pole misjon tihti kuigi populaarne ja seda ei nähta kiriku olemasolu põhilise õigustusena. Vastupidi, misjon on paljudele märksõnaks, mis tähistab usu pähemäärimist või pealesurumist.
Seetõttu peetaksegi paremaks, kui kirik tegeleb pigem moraalsete väärtuste tutvustajana või kiirelt arenevas ühiskonnas elule jalgujäänud ning õnnetute inimeste lohutajana. Samuti oleks kirik teretulnud sotsiaalabi korraldamisel raskes materiaalses olukorras inimestele.
Tegelikult on aga needki valdkonnad, iseenesest vajalikena, osa misjonist ja sellega seotud. Tunnistamine ja teenimine käivad käsikäes.
Möödunud laupäeval toimunud Viljandi praostkonna kiriku – ja laulupäeval joonistas ettekannet pidanud maavanem Kalle Küttis kiriku koha ühiskonnas välja kolmnurga haaradena – misjon, diakoonia ja hingehoid. Ta tõdes, et kõik kolm haara peaksid olema tasavõrdselt esindatud, lisades aga, et praegu tundub sotsiaaltöö haar olevat teistest haaradest oluliselt pikemaks veninud. Omamoodi nagu vastusena ühiskondlikule tellimusele.
Mõtlemapanev tähelepanek inimeselt, kes ameti poolest peaks just nagu sedasama ühiskondlikku tellimust esindama. Ehk peaksime (tunnustades diakoonia tähtsust) rohkem mõtlema, püüdlema ja paluma misjonile. Kristus on ju sellele oma kohalolekut tõotanud.

Image
Tauno Teder

5 Kommentaari artiklile “Misjon kiriku kolmnurgas”

  1. Külaline ütleb:

    Aamen.
    Kiriku osa sotsiaaltöös on kogu olemuse üks tahk, sest kirjutatud on, olge mitte ainult Sõna rääkijad vaid ka Sõna tegijad ja viimsel kohtupäeval mõistetakse igaühe üle kohut selle üle mida ta tegi. Ometi on kirikul praegusel ajal hoopis suurem ülesanne, tuua inimesi Jumala juurde, kellel oleks leping Jumalaga, et nad ei hukkuks, vaid neil oleks igavene elu. Ja see on hoopis raskem, sest vene võim tegi väga hea puhastustöö. Sõjajärgne sugupõlv pole saanud usuõpetust, kogu riigi vaimne hoiak on materiaalne ja Jumalast kaugel.Juba on see põlvkond riigi tüüri juures ja määrab igaühe kohta siinses elus. Mitte kusagilt ei tule kõva häält, et see pole veel kõik, see on ainult jäämäe tipp, see on killuke inimhinge elust. Igavik on palju pikem , kui see ajahetk maises elus.

  2. Külaline ütleb:

    ma ei tea, minu meelest on misjonärid need, keda pärismaalased ikka vardasse ajasid ja ära praadisid ja kellest ei jäänudki lõpuks reliikviat. Miks ei nimetata EELK kiriklikku kohut, mis otsustab ametist vabastamise ja muud karistused, inkvisitsiooniks? Need sõnad peaksid kuuluma ajaloo prügikasti, sest nad kõlavad tänapäeva inimese kõrvus tobenaljakalt.

  3. Külaline ütleb:

    Inkvisitsioonil oli oma positiivne roll ja me ei hakka ju ometi meyslasi, keda kristianiseeriti taga nutma sellepäarast, et nad oma ebausust lahti said või aidati saada.

  4. Külaline ütleb:

    Näed Jaan, vaata eelmist kommentaari ja sa näed, et ei saanud nad lahti midagi.

  5. Külaline ütleb:

    EK kustutas mõttetu kommentaari sealt vahelt, ja tegi nüüd sind kellekski, kes oma ebausust pole ikka veel lahti saanud.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)