Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mis värvi on ema silmad?

09.11.2018 | | Rubriik: Kolumn
Merillelt45

Merille Hommik

Mõned aastad tagasi rääkis Jaan Tammsalu, et oli küsinud noortelt, kes pidevalt sotsiaalmeedias istuvad, mis värvi on nende ema silmad. Facebooki tunnusvärvi teadsid kõik, aga oma ema silmavärvi mitte. Mind on see küsimus vaevanud viimasel ajal sootuks teises kontekstis.
Naudin hetkel pisititaga kodus olemist ja lastega seotud teemad puudutavad väga. Loen meediast ja kuulen, kuidas tänapäeval elu on nii hea, et kui raha on, siis saab endale lubada peaaegu kõike. Nii ka lapsi. See on väga valus teema. Puudutab peresid, kus on lapsed väga oodatud, kuid ühel või teisel põhjusel neid ei tule. Aga ma ei kirjuta neist, heteroperedest.
Hetkel paneb mind kirjutama olukord, kus kooselus pole looduse poolt ette nähtudki lapsi saada, sest mehed lihtsalt ei rasestu. Elame tänapäeval elu, kus loodus pole „takistuseks“ ja sellest on üüratult kahju. Kui täpsem olla, siis iga mu keharakk kisub krampi, kui mõtlen olukordadele, et kusagil on keegi sisse andnud tellimuse, keegi on selle vastu võtnud, täide viinud ning siis tellijale üle andnud – kaubaks on pisike beebi.
Kui küsida, mis selles siis nii halba on, kui laps saab armastavad vanemad, kes on, jah, küll ühest soost, aga siiski loovad lapsele turvalise kodu, pakuvad armastust, tal on kõik vajadused justkui täidetud jne.
Aga tegelikult ju ei ole. Sellel lapsel puudub võimalus vaadata oma ema silmi ja tunda tema lähedust. Punkt. Siin ei olegi midagi edasi rääkida. Ema lähedus on lapsele esimestel eluaastatel täiesti asendamatu, tegelikult ka hiljem. Näen seda oma teismeliste pealt. Isa on meil olemas ja maailma parim, aga emme on emme.
Ema olulisust kinnitavad ka lastekaitsetöötajad. Alles hiljuti rääkisin ühega neist, kes ütles, et kõige raskemad on juhtumid, kus peab lapsed emast lahutama. Lapsel võib lastekodus või asendusperes olla kõik vajadused rahuldatud, tal on tingimused, mida pole osanud uneski näha, kuid ta igatseb siiski ema – ükskõik, mis seisukorras ema on. Ma ei taha isade tähtsust absoluutselt vähendada! Nad on lapse elus sama tähtsad kui ema ja ideaalis peakski igal lapsel mõlemad olemas olema.
Teema on keeruline. Jätkuvalt jääb lapsi vanemateta, pered lähevad lahku. Mul on väga hea meel, et maailmas on tohutult palju superisasid, kes kasvatavad oma lapsi – koos abikaasaga või mingil põhjusel üksi. Ja mul on siiralt hea meel, et tänapäeva meditsiin aitab paare, kel on raskusi laste saamisega.
Oleme oma hea eluga jõudnud ajajärku, kus ei tegele nende kurbade juhtumitega, mispuhul lapsed jäävad lahutuse, ema haiguse vms tõttu emata, vaid me teadlikult toodamegi uusi kurbi hingi. On selge, et elu toob jätkuvalt ette ebatäiuslikke olukordi ja küllap jääb ka edaspidi lapsi elu hammasrataste vahele, kuid me ei tohiks taluda ebaloomulikku.
Me rõhume inimõigustele. Aga unustame ära ühe väikese inimese, kel pole mitte mingit õigust – ka mitte inimõigust, sest keegi temalt ei küsi. Tema eest otsustavad head elu elada tahtvad täiskasvanud, et nende eluõnnest on keegi puudu ja see soetatakse.
Aga mis saab sellest lapsest, kui ta kasvab? Kuidas vastata tema küsimustele ja ootustele? Kuidas hakkama saada olukordadega, mida me ette prognoosida ei oska? Palju on rõhutatud, et heteropered on katkised ja lahutusi on palju. Nõus. Neid on. Aga kas samasoolistel ei ole katkiseid suhteid? Tean nelja homopaari, kes on pärast pikka kooselu lahku läinud ja uut elu alustanud.
Tean ka juhtumit välismaalt, kus homopaar sai lapse naiselt, kes otsustas nendega koos elama asuda. Sellest vändati ka tõsieluseriaal. Seega oli kodus kaks isa ja üks ema. Ametlikult oli laps lapsendatud homopaarile, kes nüüd aga lahutas. Kellele jääb laps? Kui suures segaduses on lapse hing ja mõttemaailm!
Raske on leppida, et kõike siin elus ei saa, eriti kui see pole Jumala poolt ette nähtud. Minust näiteks ei saa kunagi modelli ega stjuardessi, sest 158 cm kasvuga ei ulatu ma külmkapi ülemise riiulinigi, rääkimata lennuki käsipagasi luugist.
Muidugi – lapse saamine ja mõne ametikoha eeldused pole võrreldavad, kuid aluspõhimõttelt need siiski on – mõlemad jäävad Jumala poolt antu taha. Kui mehi sünnitama pole loodud, siis nii on. Kui oled loodud lühikeseks, siis nii on.
Me ei tohiks leppida ja pugeda inimõiguste jutu taha olukorras, kus kõige väiksemalt inimeselt võetakse ära inimõigused ja elementaarsed vajadused. Kuigi imik ei oska rääkida, oskab ta väga hästi välja näidata, mis tunded teda valdavad emaga seoses.
Näen seda ka oma pisikese juures. Ta võib isa süles olla tunde, mängida, laulda ja laliseda. Kui aga kõht on tühi või väsimus murrab, siis võib isa teha kasvõi saltosid, aga see lapse näoilme on nii paljuütlev, kui ta saab emme sülle. Ja see tunne, kui ta siis vaikselt nosib ja vaatab emale silma …
Kellel on südant võtta see võimalus veel sündimata lastelt? Kes vastab lapsele, kui ta küsib: mis värvi on mu ema silmad?
sigridpold2

 

 

 

 
Sigrid Põld,
kolumnist

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)