Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mis toob inimesi kirikusse

14.08.2013 | | Rubriik: Arvamus

Eesti möödunud aastatuhande varasemast ajaloost on teada, et vähemasti kivikirikute rajamisest alates püstitati neid küllalt sageli kristluse-eelsetesse pühapaikadesse. Seda on käsitletud mõnede arvamuste kohaselt negatiivsena – nad tulid ja võtsid üle meie pühad kohad –, aga ka vastupidi: ühendatud sai kaks vägevat asja, endisaegsete paganlike jumalate asemele ilmusid ja kasvasid loomuliku arengu käigus kokku püha kolmainsus ja püha Neitsi.
Niisiis võiks ühe püsiva tegurina, mis inimesi kirikusse toob, nimetada pikaajalist traditsiooni käia kindlas paigas ehk genius loci’t. Näiteks Põlva Püha Neitsi Maarja ja Karksi-Nuias asuva Peetri kirikuga on seotud palju vanu, paganlusse ulatuva taustaga lugusid.Ometigi paljude vanade ja uhkete kirikute puhul pelgalt see ei ole aidanud, näiteks Pöides ja Harju-Ristil. Midagi peab olema veel.
Kirik peaks olema kättesaadavamas kohas ja uksed sagedamini lahti, arvatakse veel. Harjunud ja ristteel asuvat koda külastatakse ka mitmeid käike ühendades ja lisandub möödakäijaid. Niisuguses kohas asuvad Rõngu Mihkli kirik ja Paide Püha Risti kirik ning võibolla see on tõepoolest olnud üheks nende kestma jäämise määrajaks.
Loomulikult oleneb see kirikuõpetajast, võiks välja tuua järgmise arvamuse. Kui ikka õpetaja on karismaatiline, targem kui kogudus, peab häid jutlusi ja inimesed tunnevad, et ta võtab oma kogudust tõsiselt, küll siis kasvab kogudus ega rohtu rada kirikusse.
Kindlasti on see nii. Väga vähe on õpetajaid, kes mõne oma teoga on inimesi kirikust eemale peletanud, võibolla mõni ordineerituist tõesti inimliku «keemia» tasandil ei sobi mõne kohaliku potentsiaalse koguduseliikmega. Enamik EELK õpetajaid teeb nagunii mis võimalik, säästmata ennast palves ja teos, et kogudust paremini teenida.
Ometi on siinkohal nii, et mõnel juhul saab see õnnistuse ja mõnel pool mitte. Mõnele kogudusele on paar leerilist üle aasta tohutu võit ja mõnesse toobki kogudusse liikmeid juurde nimekas õpetaja. On õpetajaid, kellel on võime tuua jutlusi kuulama, mõnel on õnnestunud koguduseelus tabada seda, mida enim vajatakse, ja luua lahendusi.
Ükskõik kui vaimustav õpetaja ka poleks, kui palju talle ka ei oleks antud vaimuandeid inimestele jagada, kui osav projektikirjutaja ta poleks, sisemigratsioonipumba tuuride ja töötuse süvenemise vastu ei saa ühegagi neist lõputult seista. Tühjaks voolavate koguduste õpetajate rasket tööd võib ehk mõõta jaanipäevaste surnuaiapühade aegu, vaadates, kui palju siis kokku tullakse.
On veel üks huvitav tegur – eestlane. Suur osa temast küll usub «midagi», aga «kirikusse ta küll ei lähe». Teine samas läheb. Mulle tundub, et kui Eestis võiks ääri-veeri mainida midagi keskklassist, siis just nende järeltulijad käivad kirikus, sest nii on hea komme ja nemad oskavad ka otsida sealt vaimutoitu. Ülejäänutega jääb oodata, kuni hing mõraneb ja palsami järele vajadus sugeneb.

Holvandus,Juune

 

 

 

 

Juune Holvandus,
Eesti Kiriku toimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)