Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Mis toimus Kaana pulmas?

15.01.2003 | | Rubriik: Jutlus

Jh 2:1–11
See küsimus on üllataval kombel huvitanud ka neid inimesi, kes paljudest teistest ja hoopis olulisematest Piibli õndsusloolistest sündmustest suurt midagi ei pea ega tahagi teada. Iga pastor on kindlasti kohanud mõnda napsimeest, kes on leidnud enda jaoks kaaluka argumendi: «Näe, Jeesuski tegi vee viinaks ja sina tuled ütlema, et ma ei tohi juua.»
Samal ajal on alates Ristija Johannese karsketest ja askeetlikest jüngritest leidunud rohkesti neid, kes peavad liiga kergemeelseks tegu, et Jeesus koos jüngritega veetis aega lõbusas pulmaseltskonnas ja lõppema kippuvat veini veel juurde tegi.
Taolised õigustused ja etteheited saavad tekkida ainult siis, kui vaatame Kaana pulma lugu läbi oma inimliku piiratuse prisma. Viinavõtmise õigustajad toetuvad suuresti sellele, et kõigis eelnevates eestikeelsetes piiblitõlgetes räägitakse Kaana pulma loos mitte veini, vaid viina lõppemisest. Samas unustame, et viina kui kanget alkohoolset jooki tol ajal ei tuntudki, rääkimata selle joomisest. Viinamarjadest pressitud ja kääritatud lahja vein või viin, millest siin juttu, kuulus aga loomuliku osana lõunamaalase toidulaua juurde, mida ei joodud tujutõstva alkoholina.
Et Kaana on Jeesuse kodukohast Naatsaretist vaid 7 km kaugusel, võib oletada, et tegemist võis olla Jeesuse sugulaste või heade tuttavate pulmapeoga. Eraldi mainitakse Jeesuse ema osalemist pulmas ja nagu muuseas lisatakse, et Jeesus koos oma jüngritega oli sinna kutsutud.
Abiellumine on iga pruutpaari jaoks sügavalt isiklik sündmus, kuid oma rõõmu tahetakse reeglina jagada ka teistega. Palestiina pulmad kestsid mitu päeva, sellest said osa kõik sugulased ja sõbrad ning võõrastel möödujatelgi ei olnud keelatud sisse astuda. Selleks pidi aga sööki ja jooki piisavalt varutud olema.
Johannese evangeeliumis toodud Kaana pulmapeo peategelaseks ei saa mitte pruutpaar ega nende vanemad, vaid ootamatul viisil Naatsareti Jeesus. On eksegeete, kes leiavad, et kõige tähtsam tegelane selles loos on hoopis Jeesuse ema Maarja. Kui too alati tagasihoidlik ja teiste varju jääv naine teada saab, et vein on otsas, annab ta sellest märku oma pojale.
«Neil ei ole enam veini,» ütleb Maarja välja peokorraldajate jaoks piinliku ja karmi tõe. Võtku ta nüüd midagi ette, et pulmapidu enneaegu ei lõpeks, tahaks ta nagu võõrustajate eestkostjana Jeesust anuda. «Näljaseid on ta täitnud heade andidega,» oli ta prohvetlikult oma poja kohta tunnistanud juba siis, kui ta ingel Gabrielilt Jeesuse sünni sõnumi saanuna oli läinud Ristija Johannese ema Eliisabeti kotta.
Jeesus ei näi pulmarahva muret väga tõsiselt võtvat: «Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.» Ometi ta täidab ema palve. Just Kaana pulma loos näevad osa kristlasi Maarjat meie vahendajana Jumala ees ja õigustavad tema kui eestkostja poole palvetamist, keda ta poeg isegi vastumeelselt kuulda võttis ja kelle palve täitis.
Paraku joonistub selles väliselt nii inimlikuna tunduvas loos selgelt välja Jeesuse kui Kristuse olemus. Kummalisel kombel oli ühes tavalises Galilea pulmas sõna lihaks saanud. Jeesuse imetegude puhul ei ole kusagil tegemist mustkunstniku silmamoondamisega, millele kõik küll aplodeerivad ja samas teavad, et see ei ole tõsi. Jeesuse sõna peale muutus lõunamaa kuumuses riknema kippuv vesi veiniks, mida nähti ja maitsti ja oh üllatust, leiti eelnevast palju parema olevat.
Millest see meile kõneleb? Kindlasti mitte Jeesuse eriliste võimete demonstreerimisest, et näidata oma üleolekut orgaanilistest protsessidest ja loodusjõududest, mis nähtuvad ka tema järgmistes imetegudes nagu viie tuhande mehe söötmine, vee peal kõndimine, haigete tervendamine või tormi vaigistamine.
Evangelist ütleb, et see tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust ehk jumalikkust nõnda, et ta jüngrid jäid temasse uskuma. Nendes viimastes sõnades näib peituvatki kogu loo püänt.
Jeesus näib muutvat vee veiniks mitte ainult sellepärast, et päästa pulmakorraldajate au ja vältida peo lõppemist ning isegi mitte seepärast, et ema palus seda teha. Ta teeb oma imeteo selleks, et panna oma kahtlevad ja kõikuvad jüngrid uskuma temasse kui Jumala läkitatusse.
Johannese evangeeliumi järgi teeb Jeesus oma viimase imeteo Betaanias vahetult enne oma tunni saabumist. Ta äratab Laatsaruse surnuist üles mitte Laatsaruse enda pärast, kes kord ikka surema peab ega ka mitte õdede pärast, kes teavad, et nende vend tõuseb üles ülestõusmises viimsel päeval. Jeesus teeb seda rahva pärast, et nad usuksid, et ta on Jumala läkitatud.
Kaana pulma lugu ütleb, et pikk ooteaeg oli täis saanud, Jumala riik Jeesuses Kristuses oli jõudnud äravalitud rahva juurde. Kaana pulmapeol on see veel rahva eest varjatud. Keegi peale Jeesuse ema ja veeanumate täitjate ei näi teadvatki, et on sündinud ime, vesi saanud veiniks. Kõik joovad ja kiidavad peigmeest varuks hoitud hea veini eest. Vein oli aga ainult vahend osaduse tekkimiseks. Uue, senisest parema osaduse loojaks sai pulmapeole kutsutud Jeesus. Apostel Paulus ütleb, et Jumala riik ei ole söömine ja joomine, vaid õigus ja rahu ja rõõm Pühas Vaimus (Rm 14:17).
Olen pea 20 aasta jooksul palju pruutpaare laulatanud, kuid vähestel pulmapidudel käinud. Mulle tundub, et seal ei tunta iialgi puudust söögist ega joogist, küll aga sellest «paremast veinist», mida Jeesus nähtamatu pulmakülalisena meile nähtavalt ja jätkuvalt anda saaks. Kahjuks väsivad isegi paljud altari ees truudust tõotanud abielupaarid töistel ja tegusatel argipäevadel ja nendevaheline esialgne hea osadusevein kipub muutuma lahjaks veeks. Kui ka meie ümber on taolisi inimesi, siis soovitagem neil hetkeks aeg maha võtta ja mõelda sellele, mis päästis Kaana pulmapeo.
Aamen.
Mihkel Kukk, Rapla koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)