Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mis toimub kirikus?

25.09.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Kui küsisin ühelt tuttavalt, millest seekord võiksin juhtkirjas kirjutada, kuulsin vastuseks, et sellest, mis siis ikka toimub EELKs! Vähendati kiriku kesk- ja allasutuste eelarvet, koondati neli konsistooriumi töötajat, vaimulikud vahetavad ametikohti jne.
Toimub tegelikult midagi väga lihtsat. Kümmekond aastat on EELKd kandnud välismaalt tulevad rahad. Sama kaua on elatud nendest summadest, mida saadi kompensatsiooniks mittetagastatavate kirikuvarade eest. Ja nii edasi.
Nüüd on see minevik. Välismaa kirikud on ise sattunud raskustesse. Rahapuudus pani sakslased vähendama vaimulike töökohti. Kahanev võimalus rentida panevat soomlased usinalt börssima. Inglise kirik kaotas börsil veerandi oma varast ning hakkab end tõenäoliselt kokku tõmbama. See on meiegi ülesanne lähimatel aastatel, sest kirikuvarasid lihtsalt niisama ka ei tasu maha müüa.
Üks teine tuttav ütles mõne aja eest, et tegelikult on neil seal (st konsistooriumis) raha küll, seda lihtsalt ei taheta anda! Kuid nii lihtne see asi ongi: raha lihtsalt enam ei ole, sest endised allikad on lakanud.
Mida siis teha? Kas hakata taas indulgentse müüma? Nii küsis kolmas tuttav. Paavstil oli tookord Rooma rajatiste tarvis raha vaja – meie Tallinna kirikuaparaat on proportsionaalselt võttes võibolla et kulukamgi? Kuid ega’s keegi enam patukustutuskirju meie käest osta. Ameerika päritolu müügimehed on kindlasti osavamad.
Mis asi on «misjon»? See on kristliku missiooni ilmalikustunud variant kasvuideoloogia alusel. Võib muidugi väita, et üks või teine ametkond lihtsalt peab kiriku struktuuris olema: muidu ei saa kirik korralikult täita oma missiooni. Nii võib kõnelda, ent kui raha pole, siis on koondamine või varisemine ikkagi vältimatu. Mida siis ometigi teha? Uute majanduslike nippide leiutamine, mis hoiaksid kirikut püsti, on sama ebakindlad kui rõhupanek lõputule «harimisele», mida tuleks sooritada vaimulikkonna kallal.
Kindlasti ei kehti praegu enam Eduard Tennmanni kunagised sõnad: «Kui Kristus tahaks tänapäev konsistooriumilt jutlustamise luba saada, siis seda ei antaks, sel lihtsal põhjusel, et ta küllalt «maruluterlik ei ole» ja «diplomit» ei oma, mis lubaks «konsistooriumi» kandidaadieksamile minna.» (Varjatud varandus, lk 236–237.)
Küsida tasuks pigem vaimulike suhtes, kes materiaalset või vaimset tühikut tundes lahkuma kipuvad? On küll tõsi, et vastutusest loobumine näitab võõrandumist ülesandest. Kuid võibolla ütlevad nad lahkumisega ühtlasi seda, et elav Kristuse kirik ei samastu väikeste maakogudustega? Ega’s Jumal sõltu EELK sõjaeelsetest organitest! Miks peaksime siis kiriku fossiilset struktuuri iga hinna eest alles hoidma? Osalt seepärast tundub, et hoopiski meie aparaat on muutunud kirikuelule koormavaks ja takistavaks.
Mõistagi teeb see kõhedaks. Kas pole kogudustevõrk koos oma vaimulikega olnud just EELK tugevuseks? Kindlasti on. Ent mõelgem: nii harukordselt rikkalt, nagu 20. sajandi lõpus, on ülemaailmne kirik elanud vaevalt iial varem. Terved hordid ametnikke! See ei saanud nii jääda. Ja nüüd paistab asi olevat sealmaal, et kirikute traditsioonilised struktuuridki ei pääse muutustest. Kurb, kuid vältimatu.
Mis siis toimub EELKs? Raha lihtsalt pole! Seetõttu tuleb mõnestki soovist loobuda. Julgen siiski öelda, et meie usk võib selles protsessis tugevnedagi. Kellel on, sellele antakse! Uute ja ajakohaste viiside rakendamisel oleme palju mõistetavamad ja sobivamad oma kaasajale. See annab ka uut lootust.
Arne Hiob, assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)