Slava Ukraine
Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mis põhjustab uskmatust?

21.09.2022 | | Rubriik: Kolumn

Kui inimene vaatab oma ninaesisest kaugemale, on tal väga lihtne uskuda Jumala olemasolusse. Piisab ka, kui küsida, miks puuleht liigub, ja iga vastuse peale küsida uuesti: miks? Ei ole vaja palju kordi küsida, kui jõuame Jumalani. Kes otsib oma elule mõtet, jõuab usuni Jumalasse veelgi kiiremini. Kes loeb Piiblit, on puhta õnnega koos. Kes jääb koguduse keskele, see püsib usus. Kes märkab Jumala isalikku hoolitsust või Kristuses armastuse suurust või kes kogeb Püha Vaimu ligiolu, sellel pole vähimatki kahtlust. Uskuda on lihtne, kui süda on puhas. 

Mis põhjustab uskmatust, seda on palju keerulisem seletada. Üritan seda teha ametivenna Eberhard von Rentelni abiga. Eberhard teenis Lüganuse kogudust aastatel 1735–1770. Ühes aruandes loetles ta põhjuseid, mis takistavad inimesi uskumast. Õpetaja Rentelni arvates oli tema koguduses vähe usklikke. Leidus poolusklikke, kuid suurem osa olid tema hinnangul kas ebausklikud või uskmatud. 

Uskmatu süda on nagu külm, kõva ja kuiv savikamar, millele külvates seeme sugugi idaneda ei taha. Isegi inimesed, kes Jeesust oma ihusilmaga nägid, ei tundnud teda ära lihtsalt oma uskmatuse tõttu. Iisraeli rahvas eksles kõrbes üksnes oma uskmatuse pärast. Ma usun, et Jumal tahab ka eesti rahvast rohkelt õnnistada, kuid uskmatus takistab meil tema ande vastu võtmast. 

Miks? Sellel ei saa olla loogilist põhjust ega olegi vist, sest sarviline räägib iseendale vastu. Lubab küll soovide täitumise õnne, aga riisub sellegi vähese, mis enne oli. Rääkimata igavesest elust ja õndsusest, millest uskmatu hing peab valu ja kibedusega oma suu puhtaks pühkima. Ja ometi leidub veel tänapäevalgi neid, kes just hukatuse tee ise endale valivad. Miks küll? 

Renteln nimetab esimese põhjusena südame kalkust. Järelikult ei taha inimene ennast muuta ega lase seda ka Jumalal teha. Olen selline, nagu olen. Kasvasin üles sellisel ajal ja sellises kohas ja selliseks jään. Milline iganes ma ka poleks, ükski muutus kõne alla ei tule. Mina ei sega Jumalat ja tema ei sega mind. Tõsi küll, Jumal meid ei sega, aga tal oleks võimalus meid päästa. Kahjuks kalk süda ei taha. Jeesus ütleb (Jh 5:40): „Aga te ei taha tulla minu juurde, et saada elu.“ 

Esimesest põhjusest tuleneb järgmine, mida Renteln nimetab: väga vana patustamise harjumus. Sellises olukorras ei suuda inimene ette kujutada, et võiks olla elu ka ilma patuta, ilma hooramiseta, ilma purjutamiseta, ilma hädavaledeta, ilma isekuseta, ilma ahnuseta, ilma hingamispäeva rikkumiseta. 

Mis minust järele jääb, kui ma patust vabanen – 99,9% ulatuses ma sellest ju koosnengi! Tegelikult on see ikka nagu hamba väljatõmbamine – on hirmus küll, aga kergem saab. Ja tähelepanu hakkab jätkuma hoopis ilusamatele asjadele. 

Renteln jätkab loetelu ja ütleb, et inimestel on liiga suur ettekujutus oma õigusest. Ju see on, mis vaatamata patu totaalsusele takistab inimesel seda nägemast. Neid, kes tunnevad, et nad on küllaltki õiget elu elanud ja sobiksid teistele eeskujuks, võiks see punkt mõtlikumaks muuta. 

Järgmine punkt on paljudele tuttav. See on inimesekartus. Usk on peidetud südamesse, kus naabrid seda ei näe. Häbenetakse tunnistada, et ollakse usklik. Valik on karm. Jeesus hoiatab: kes salgab teda inimeste ees, teda salgab Jeesus oma Isa ees, kes on taevas. 

Rentelni ajal oli takistuseks ka raske füüsiline töö. Tänapäeval oleme saanud ise endale orjapidajateks, kes ka hingamispäeval rahu ei anna. Iga kord, kui Jumala sõna tahaks meid elustada, lajatame endale mõne läheneva tähtaja või tegemata tööga. 

Kuues punkt loetelus oli alkohol või nagu Renteln sõnastas: „paljud võimalused joomiseks kõrtsides, pulmades, ristsetel, talgutel“. Siin saame üksteisele toeks olla, ka ühiskonnana teatud piiranguid seades. Ilus on küll mõelda, et võimalus tähendab vabadust, kuid ilma tugeva vaimuliku selgroota võib vabadusest hoopis orjapõli saada. 

Eelviimane punkt – pidev laiskus lugema õppimisel – näikse tänapäeval ületatud, või kuidas? Muidugi oli siin mõeldud Piibli lugemist. Muu on pealekauba, mida kõike kirjaoskusega veel peale saab hakata. Aga pühakirja lugemist ei tohi unarusse jätta, sest kui me puul juured läbi lõikame, ei kesta ka lehed kuigi kaua. 

Loetelu lõpeb kahetsusega, et puudu on heast korrast ja õppeasutustest. See võis olla nii uskmatuse põhjus kui tagajärg. Ka eelmiste punktide juures võib samal moel arutleda. Ühest küljest tundub uskmatus nii suur ja võitmatu nagu vaenlase sõjavägi, aga niipea kui me uskmatusele otsustavalt vastu astume, laguneb ta koost ja põhjust nagu polnudki. Jäi minulgi see üles leidmata. 

 

 

 

 

Kristjan  Luhamets,

kolumnist

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)