Mis on ühist hommiku­palvusel ja unejutul

Tänavu möödub kakskümmend aastat regulaarsete vaimulike saadete algusest Eesti ringhäälingus – 1988. aasta jõululaupäeval kandsid nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon üle jumalateenistuse Tallinna Toomkirikust. Teenisid EELK peapiiskop Kuno Pajula ja praost Erik Hiisjärv, laulis tütarlastekoor Ellerhein Heino Kaljuste juhatusel.
Järgmise aasta 5. novembril läks «Hingevalguse» nime all Eesti Raadio I ja II programmis eetrisse esimene hommikupalvus. Peapiiskop Pajula pöördus kuulajate poole sõnadega: «Mul on põhjust arvata, et me kõik oleme täna rõõmsad, sest pikkade aastakümnete järel jõuab Eesti Raadio kaudu taas meie kodudesse emakeelne vaimulik saade. Ja see peab nüüd saama reeglipäraseks. Küllap oleme seda aega oodanud ning oleme imestanud, et aastakümnete jooksul see ei ole võimalik olnud. Nüüd aga tundub see üsna loomulikuna.»
Kui Klassikaraadios 15 aastat hiljem hommikupalvuse algus tund aega varasemaks nihutati, nimetas peatoimetaja Eesti Raadio ja Eesti Kirikute Nõukogu esindajate vahel toimunud kohtumisel muutuse ühe põhjusena seda, et palvus häirib osa inimesi. Klassikaraadio Interneti-lehekülje foorumis kõlasid arvamused stiilis: «Miks te arvate, et hommikul tahaks usupropagandat kuulata? Selleks on olemas religiooniraadiod. Riigiraadio peab olema erapooletu. Väga hea, et palvetamine viidi varasele ajale.»
See ei ole üksikute häälekate kommentaatorite arvamus. 2004. aastal Eesti Raadio poolt tellitud arvamus­uuringu tulemusena tahab 5% küsitletuist raadiost jumalasõna kuulda, 19% nõustub seda kuulama, 33% pigem ei kuula, 34% ei soovi kuulata, ükskõikseid on 9%. Ligi 2/3 raadiokuulajaist oli niisiis seda meelt, et vaimulikud saated võiksid avalik-õiguslikus ringhäälingus pigem olemata olla.
20 aastat pärast esimest jumalateenistuse ülekannet ei tundu vaimulikud saated avalik-õiguslikus ringhäälingus enam sugugi nii enesestmõistetavate ja loomulikena, nagu lootis peapiiskop esimeses «Hingevalguses». Nii mõnigi suurepärane algatus selles vallas on liiva jooksnud: tegevuse lõpetas Eesti Luterliku Tunni Teenistus, Eesti Kristliku Televisiooni saadetele ei eraldata ETVs juba mitmendat hooaega eetriaega.
Religioonisaadete olemasolu õigustuseks – mis siis, et Eesti Kirikute Nõukogu need osaliselt kinni maksab – on tarvis aina paremaid põhjendusi. Eesti Raadio vaimulike saadete toimetaja Meelis Süld tõmbab paralleeli hommikupalvuse ja laste õhtujutu vahele: «Iseenesestmõistetavalt on õhtujutud esitatud eeskätt lastele ja keegi ei näe erilist vaeva selle nimel, et köita ka täiskasvanuid – hea jutustus teeb seda isegi. Samamoodi võiks siis mõeldagi, et hommikupalvused on suunatud kristlastele, kes kuulavad Vikerraadiot ja Klassikaraadiot. Lihtne, julgustav, eluline ja mõtteainet pakkuv sõnum köidab ju ka mittekristlastest kuulajaid.»
Kui järele mõelda, siis on lausa ime, et raadio päevakavasse kuuluvad sellised väikekodanlikud igandid nagu hommikupalvus ja unejutt ning et tõehetkede ja pealtnägijate vahepeal saab televisiooni kaudu juba kahekümnendat korda osa jõulukirikust. Sügav kummardus neile, kelle missioonitunne ja professionaalsus selle võimalikuks teevad.

Marko Tiitus