Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mis on ühist hommiku­palvusel ja unejutul

24.09.2008 | | Rubriik: Kolumn

Tänavu möödub kakskümmend aastat regulaarsete vaimulike saadete algusest Eesti ringhäälingus – 1988. aasta jõululaupäeval kandsid nii Eesti Raadio kui Eesti Televisioon üle jumalateenistuse Tallinna Toomkirikust. Teenisid EELK peapiiskop Kuno Pajula ja praost Erik Hiisjärv, laulis tütarlastekoor Ellerhein Heino Kaljuste juhatusel.
Järgmise aasta 5. novembril läks «Hingevalguse» nime all Eesti Raadio I ja II programmis eetrisse esimene hommikupalvus. Peapiiskop Pajula pöördus kuulajate poole sõnadega: «Mul on põhjust arvata, et me kõik oleme täna rõõmsad, sest pikkade aastakümnete järel jõuab Eesti Raadio kaudu taas meie kodudesse emakeelne vaimulik saade. Ja see peab nüüd saama reeglipäraseks. Küllap oleme seda aega oodanud ning oleme imestanud, et aastakümnete jooksul see ei ole võimalik olnud. Nüüd aga tundub see üsna loomulikuna.»
Kui Klassikaraadios 15 aastat hiljem hommikupalvuse algus tund aega varasemaks nihutati, nimetas peatoimetaja Eesti Raadio ja Eesti Kirikute Nõukogu esindajate vahel toimunud kohtumisel muutuse ühe põhjusena seda, et palvus häirib osa inimesi. Klassikaraadio Interneti-lehekülje foorumis kõlasid arvamused stiilis: «Miks te arvate, et hommikul tahaks usupropagandat kuulata? Selleks on olemas religiooniraadiod. Riigiraadio peab olema erapooletu. Väga hea, et palvetamine viidi varasele ajale.»
See ei ole üksikute häälekate kommentaatorite arvamus. 2004. aastal Eesti Raadio poolt tellitud arvamus­uuringu tulemusena tahab 5% küsitletuist raadiost jumalasõna kuulda, 19% nõustub seda kuulama, 33% pigem ei kuula, 34% ei soovi kuulata, ükskõikseid on 9%. Ligi 2/3 raadiokuulajaist oli niisiis seda meelt, et vaimulikud saated võiksid avalik-õiguslikus ringhäälingus pigem olemata olla.
20 aastat pärast esimest jumalateenistuse ülekannet ei tundu vaimulikud saated avalik-õiguslikus ringhäälingus enam sugugi nii enesestmõistetavate ja loomulikena, nagu lootis peapiiskop esimeses «Hingevalguses». Nii mõnigi suurepärane algatus selles vallas on liiva jooksnud: tegevuse lõpetas Eesti Luterliku Tunni Teenistus, Eesti Kristliku Televisiooni saadetele ei eraldata ETVs juba mitmendat hooaega eetriaega.
Religioonisaadete olemasolu õigustuseks – mis siis, et Eesti Kirikute Nõukogu need osaliselt kinni maksab – on tarvis aina paremaid põhjendusi. Eesti Raadio vaimulike saadete toimetaja Meelis Süld tõmbab paralleeli hommikupalvuse ja laste õhtujutu vahele: «Iseenesestmõistetavalt on õhtujutud esitatud eeskätt lastele ja keegi ei näe erilist vaeva selle nimel, et köita ka täiskasvanuid – hea jutustus teeb seda isegi. Samamoodi võiks siis mõeldagi, et hommikupalvused on suunatud kristlastele, kes kuulavad Vikerraadiot ja Klassikaraadiot. Lihtne, julgustav, eluline ja mõtteainet pakkuv sõnum köidab ju ka mittekristlastest kuulajaid.»
Kui järele mõelda, siis on lausa ime, et raadio päevakavasse kuuluvad sellised väikekodanlikud igandid nagu hommikupalvus ja unejutt ning et tõehetkede ja pealtnägijate vahepeal saab televisiooni kaudu juba kahekümnendat korda osa jõulukirikust. Sügav kummardus neile, kelle missioonitunne ja professionaalsus selle võimalikuks teevad.


Marko Tiitus

24 Kommentaari artiklile “Mis on ühist hommiku­palvusel ja unejutul”

  1. Harri Kingo ütleb:

    Eestis ollakse küllalt uskumatud ja sageli isegi religiooni vihkavad. Religioossed teemad on enimkommenteeritavad, samas aga ka vist kõige pikemaid vaidlusi ja räigemaid labasusi sisaldavad. Ehk ainult porno suudaks konkurentsi pakkuda. On see tavaline arusaam religioonist või oleme oma suhtumistes religiooni kuidagi erilised?

    Olen tundnud huvi, kuidas mujal maailmas usku ja usklikkust vaadatakse. Ja saanud umbes sellise ettekujutuse, et religioon ja religioossus, Jumal ja tema 10 käsku, piiblitõed jms. on midagi sama tavapärast õhtumaise inimeste teadvuses, nagu ütleme… keel ja keeleprobleemistik meie, eestlaste teadvuses (hommikumaalastest rääkimata).

    Religioonid ja vastav temaatika – Jumal ja tema olemine inimteadvuses ning suhe indiviidi ja ühiskonnaga kuulub lahutamatult lääne ühiskonna inimese maailmapilti ning usklikkus ei ole konfliktis ülejäänud eluvaldkondade ja mõistetuga.

    Küsimus seal kellegi usutunnistuse kohta võiks olla samalaadne, kui näiteks… eestlaselt küsida: “Kas sa soome keelt räägid?” Vastused “jah” ja “ei” on küll erineva tähendusega, kuid meil ei tuleks ju pähe kujundada oma suhtumisi inimesesse selle põhjal. Ammugi ei püüaks keegi alavääristada võõrkeele valdajaid ega nimetaks võõrkeeleoskust ja teise kultuuri tundmist “piiratuseks ja rumaluseks”, “ajupesuks”, “värbamise tulemuseks”, isegi “haiguseks ja hullumeelsuseks”.

    Kes meist poleks viibinud näiteks välismaalaste seltskonnas? Olen minagi. Ja pole mul kujunenud neist muud arvamust kui vaid selle põhjal, mida need konkreetsed inimesed just inimestena väärt on. Jah, nad on teistsugused, jah, neil on veidi teised probleemid, jah, ma ei saanud päris täpselt alati aru, mida ja millest nad omakeskis räägivad ja miks mõnda probleemi nii tõsiselt arutavad, miks mõne meile tavalise asja peale vaid mõistvalt noogutavad – aga see polnud minu jaoks mitte nendega vastandamise põhjuseks, pigem tekitas minus isegi teatava kahetsuse, et näe, seal on terve riik, rahvas ja kultuur, kellest ma ei tea suurt midagi…

    Ometi, meil on need asjad teisiti. Üldrahvalik palvehetk presidendi üleskutsel USA-s kannatanute mälestamiseks pole midagi kummalist … meil kutsuks see ilmselt esile vihaseid proteste uskmatute kui ka ilmselt muu-usuliste poolt. Kui juba jõuluülekannetes ETV-s nähakse religiooni agressiivsust, siis…

    Kui mitte avalikes ühiskondlikes suhetes ja seaduse ning riigi ees, siis omavahel tunnetame ikka veel mingit vajadust säilitada oma ateismi sama kiivalt kui, ütleme piltlikult – vajadust säilitada oma emakeelt. Mõlemad tähistavad meie teadvuses justkui mingit meie sõltumatust ja iseolemist.

    Keelevaldkonnas on arusaamad muutumas – oleme mõistmas, et riigikeel riigikeeleks, reaalne kaks- ja kolmkeelsus, sageli aga nelikeelsus on juba ammu meie ühiskonna tegelikkus ja arengu üks eeldusi ning vaid riigikeele valdamine on hariduslik lünk. Keeli valdav isik on enam hinnas kui kohalik rahvuslasest umbkeel.

    Vastupidine on aga arusaam religioonist – me ei võta seda omaks, kartes nagu kaotada see “oma”, mis meil on. Kui aga mõtelda – mis on see “oma”, mida meil oleks kaotada?

    Näib, et oleme tõepoolest selline… paganarahvas, kes alles 20.-21. sajandil on enesele avastamas väärtusi, mille omaksvõtnuna muu maailm elab juba aastatuhandeid. Ühiskonna tervikuna aga oleme maailmas ja õhtumaises kultuuriruumis nagu mingid “mehed metsast” – mis pole päris oma, see on võõras ja vaenulik!

    Millal see mõttetu usaldamatus ja vastandumine ükskord lõpeb? On’s meil lootust ka kunagi eurooplasteks saada või suremegi enne välja ja hajume maailma kui saame osaks õhtumaadest?

  2. Harri Kingo ütleb:

    Meedia jaguneb kaheks – erameedia ja avalik-õiguslik (a/õ) meedia. Kui erameedia võib lähtuda konjunktuurist – turul valitsevast nõudlusest, seda kas taastoota või suunata, siis a/õ meedia peab lähtuma mitte turust, vaid avalikest vajadustest. Ja avalikuks vajaduseks võib pidada ühiskonna võimalikult objektiivset, sügavat ja mitmekülgset informeeritust.

    Lihtsustatult: kui erameedia peab paratamatult teenima RAHA, siis a/õ meedia peab teenima TÕDE.

    Siit ka tõsiasi, et era- ja a/õ meediat on veidi ebakohane otseselt 1:1 võrrelda või lihtsalt üheselt meediaks nimetada ning koos käsitleda. Igasuguse meedia käsitluse eeltingimuseks ja paratamatuseks on vajadus arvestada nende erinevat omandusvormi ja tegevuse eesmärki.

    A/õ meedia eksisteerib meil vaid ER ja ETV kujul, kirjutavat a/õ meediaväljaannet meil pole, kirjutav ajakirjandus on kõik erameedia. Etteheidet, et meie a/õ meedia oleks eriliselt mõjutatud poliitikutest ja poliitikast teha ei saa, kuigi meie a/õ meedia on teataval määral kontrollitav läbi finantseerimisskeemi ja kaadrivalikute.

    A/õ meedia on ühiskonna ja riigi jaoks strateegiline väärtus. Kui erameedia võib teha, mida tahab, siis a/õ meedia täidab ühiskonnas mitmeid ühiskonna jaoks olulisi funktsioone, mida ka erameedia võib, kuid ei pea täitma. A/õ meedia peab tagama ühiskonna informeerituse, identiteedi, avab ühiskonna eesmärgid ja nende saavutamise teed ning vastutab teatavate eluväärtuste esitamise ja tagamise eest ühiskonnas. Erameedia võib pakkuda ka pseudot ja kassikulda, a/õ meedia sellist vabadust enesele lubada ei tohi.

    Eelöeldu taustal on ilmne, et a/õ meedia ei saa oma programmist ära jätta religioosseid saateid. Kuni on olemas meediatarbija huvi nende saadete vastu, peavad need saated ka programmis olema.

    Arvestades usklike osa elanikkonnas on olukord praegu selline, et religioossete saadete maht kogu a/õ meedia saatekavas jääb tunduvalt alla religioossete inimeste osakaalule meediatarbijate seas. Seega – religioonitemaatika on veel suuresti avastamata tegevusväli a/õ meedia jaoks.

  3. Anonüümne ütleb:

    Harri Kingo, kui suur on siis teie arvates “religioossete inimeste osakaal” meediatarbijate hulgas?

    Mida mõtlete “religioossete inimeste” all?

    Kas pole nii, et ka madalakvaliteediliste seebikate või reality show’de “kummardamises” ja tarbimises avaldub inimeste religioossus?

  4. Harri Kingo ütleb:

    Vaadake statistilisi andmeid – kui palju on Eestis usklikke. Ma loodan, te leiate arvud ise üles.

  5. Anonüümne ütleb:

    Usklikke = kristlasi?

    Religioossete inimeste koguhulk ei võrdu kristlaste koguhulgaga.

    Pealegi on inimestes teatav tõrge ennast usklikuks tunnistamast, seda ka ei tehta küsitlustel.

    Nii et statistika ei näita siin midagi.

  6. Julius Kört ütleb:

    Pean teatama, et preester Julius Kört on surnud. Hajugu ta tuhk tuulde.
    Preester Amalie, kes jätkab tema tööd

  7. Anonüümne ütleb:

    Ärge vaevake end rohkem definitsioonide küsimise, numbrite ja targutamistega. Asja mõte oli lihtne ja selles:

    “Arvestades usklike osa elanikkonnas on olukord praegu selline, et religioossete saadete maht kogu a/õ meedia saatekavas jääb tunduvalt alla religioossete inimeste osakaalule meediatarbijate seas. Seega – religioonitemaatika on veel suuresti avastamata tegevusväli a/õ meedia jaoks.”

  8. Junius Mört ütleb:

    Requiescat in pace!

  9. Harri Kingo ütleb:

    21:10 oli minu kommentaar.

  10. Harri Kingo ütleb:

    Mõistan, kui teil on tõrge enda usklikuks tunnistamisel. Usklikul sellist tõrget ei ole.

  11. Anonüümne ütleb:

    “Arvestades usklike osa elanikkonnas…” — sellest väljendusest nähtub, nagu opereeriksite te kindlate, kontrollitud andmetega.

    Kui teie käsutuses on täpsed ja kontrollitud andmed usklike osakaalust Eesti Vabariigi elanike hulgas, siis miks mitte neid andmeid huvilistega jagada?

  12. Anonüümne ütleb:

    Olete siin EK kommentaariumis paljudele ette heitnud isiklikuks muutumist.

    Miks teete seda nüüd ise?

    Kust on minu postitusest välja loetav, et minul on tõrge enda usklikuks tunnistamisel?

    Palun ärge demagoogitsege, Harri Kingo ja ärge muutuge labaseks.

  13. Harri Kingo ütleb:

    Kirjutasin:

    “Arvestades usklike osa elanikkonnas on olukord praegu selline, et religioossete saadete maht kogu a/õ meedia saatekavas jääb tunduvalt alla religioossete inimeste osakaalule meediatarbijate seas. Seega – religioonitemaatika on veel suuresti avastamata tegevusväli a/õ meedia jaoks.”

    Eesti a/õ meedia programmide mahust moodustavad religioossed saated väga tühise protsendi. Seda protsenti välja arvutamata ja isegi teadmata täpset religioossete inimeste arvu (nagu mõni siin ei tea miks minult nõuab) peaks olema ilmne, et a/õ meedia ei vasta oma religioossete saadete mahu poolest inimeste hulgale, kes oleks nende potentsiaalsed kuulajad-vaatajad.

    Statistika artikli alusel:

    “Eesti Raadio poolt tellitud arvamus­uuringu tulemusena tahab 5% küsitletuist raadiost jumalasõna kuulda, 19% nõustub seda kuulama”.

    See teeb ca 1/4 auditooriumist. On ilmne, et religioossete saadete maht a/õ meedias on tunduvalt väiksem kui see 1/4 auditooriumist. Ja selles näen ka ebakõla a/õ tegevuse ja elanikkonna ootuste vahel.

  14. Harri Kingo ütleb:

    Loe ka artiklit. Andmed seal antud.

  15. Anonüümne ütleb:

    Te teete loogikavea, Harri Kingo.

    Väidate järgmist:

    “”Eesti Raadio poolt tellitud arvamus­uuringu tulemusena tahab 5% küsitletuist raadiost jumalasõna kuulda, 19% nõustub seda kuulama”.
    See teeb ca 1/4 auditooriumist. On ilmne, et religioossete saadete maht a/õ meedias on tunduvalt väiksem kui see 1/4 auditooriumist. Ja selles näen ka ebakõla a/õ tegevuse ja elanikkonna ootuste vahel.”

    Samas on ilmne, et religioossed inimesed ootavad a/õ meediast muidki kui ainult religioosse sisuga saateid. Seega ei peagi religioossete saadete maht moodustama 1/4 saadete üldmahust, vaid tunduvalt väiksema osa.

  16. Harri Kingo ütleb:

    Isiklikuks muutumist olen ette heitnud teile. Õige. Sest te muutute isiklikuks ja lähete teemast välja.

    Ja miks te kirjutate mõttetust – usklikel olevat tõrge enda usklikuks tunnistamisel!? Kust te selle võtate? Usklikuks enda tunnistamisel tekib tõrge vaid miteusklikul.

    Kuid neilt seda keegi ei nõua ja see pole ka arutelu teemaks.

    Jätkan põhijadas.

  17. Anonüümne ütleb:

    Ma ei väitnud, et religioossete saadete maht a/õ meedias peaks olema 1/4 saatemahust. Kust te selle võtsite!?

    Seega, ei mingit loogikaviga. Küll on teil raskusi arusaamisega, mida ma kirjutan.

  18. Anonüümne ütleb:

    Väidate:

    “On ilmne, et religioossete saadete maht a/õ meedias on tunduvalt väiksem kui see 1/4 auditooriumist.”

    Kui te ei mõelnud, et religioossete saadete maht peaks olema 1/4 saadete kogumahust, siis muutub teie lausa täielikult arusaamatuks, sest te võrdlete võrreldamatut: auditooriumi suurust ja religioossete saadete mahtu a/õ meedias.

  19. Harri Kingo ütleb:

    Mis on siin teile nii raske siin mõista? Kas see, et religioossete saadete osakaal saatekavades on väga palju väiksem, kui on potentsiaalseid nende saadete vaatajaid-kuulajaid?

  20. Harri Kingo ütleb:

    Ilmselt olete te meediast väga kauge inimene, kui kirjutate:

    “… te võrdlete võrreldamatut: auditooriumi suurust ja religioossete saadete mahtu a/õ meedias”.

    Aga just nii saateid planeeritakse, programmide mahtu määratakse ja saatevõrk koostatakse. Kui te mind ei usu, siis pöörake tähelepanu sellele faktile, et vastava uurimuse viiski läbi Eesti Raadio. Te arvate, et ER ei tea, mida ta teeb?

  21. Harri Kingo ütleb:

    Mäletan neid skandaale ETV-s aasta varem, enne esimest jõulupüha otseülekannet kirikust. Nimelt sai mu kolleeg käskkirja selle eest, et lõpetas Aktuaalse Kaamera sõnadega “Häid pühi!” Ei aidanud tema vabandused, et ta pidas silmas Talvepühi… See soov jõululaupäeval oli tollaste ETV ülemuste meelest täiesti sobimatu ETV ekraanile ja vaatajatele…

    Samad ülemused aga pidid muutuvate oludega leppima ja juba aasta hiljem tegema selle esimese ülekande kirikust…

  22. Harri Kingo ütleb:

    Jääb vaid nõus olla autori mõttega artikli lõpul nende kohta, kes religioonisaateid a/õ meedias teevad: “Sügav kummardus neile, kelle missioonitunne ja professionaalsus selle võimalikuks teevad.”

  23. Harri Kingo ütleb:

    Mulle meeldis autori mõte, et nagu lastesaateid vaatavad ka täiskasvanud, nii ka religioonist rääkivatele saadetele pööravad oma tähelepanu ka need, kes on religioonist ise päris kauged ja selle suhtes ükskõiksed.

    Praegune religioonidest rääkivate saadete osakaal a/õ meedias on imetilluke ja kordan end, aga tõesti – religioonitemaatika on veel suuresti avastamata tegevusväli a/õ meedia jaoks. Nõudlust selle temaatika käsitlemisele peaks jätkuma, kui arvestada ER läbiviidud küsitlust.

  24. Margot ütleb:

    Religioon ei ole ainult kristlus. Selles mõttes on religioon isegi ohtlik teema sellele pisikesele rahvakillule, kes end eestlasteks nimetab. Religioon võrdsustab kõiki usundeid ja ei eelista midagi, see on New World Orderi, ehk Uue Maailma Korralduse üks eesmärke. Oli suuri arvamustevahetusi, kui kõne alla tuli koolidesse usuõpetuse sisseviimine ja viimane piir, mis leidis üldse mingit positiivset kaja, oligi et religiooni õpetus võiks olla lubatav. See välistab Kristuse, kui ainsa Jumalaga lepituse inimkonnale, paneb selle kõrvuti islamismi ja budismiga. Teeb tühjaks kogu Jumala plaani meie ja meie laste päästmiseks. Mis mõte on siis üldse kogu kirikute mängimisel, kui rahvas läheb kolinal alla mööda laia teed.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)