Mis on religioon?

Järgnev võib tunduda ebaharilikuna, kuid mulle on usklikkus olnud alati väga maapealne. See võib olla last ootava ema sünnituseelne ärevus, kuid ka abieluvälise lapse ärasalgamine isa poolt (kõik näited on võetud elust). See võib olla lastetuks ja üksikuks jäänud naise seesmine ahastus, aga ka emalik uhkus kõigi laste üleskasvatamise üle, see töö, mida nimetatakse labaselt lastekarjatamiseks.
See võib olla usuliste kommete täitmine, näiteks palves olek, ent ka hoolitsus inimese viimse puhkepaiga ja pühakoja püsimise eest. Nõnda on mulle täiesti võõras, kui usklikkust käsitatakse egoismi, s.t ainult enesele mõtlemise tööriistana, Archimedese isikliku kangina. Usklikkus on pühendumus ja tema reeglitest kinnipidamine. See ei ole keelatud kellelegi.
Kui palju meid on? Niisugune küsimus kerkis uuesti päevakorda päris äsja seoses sellega, mitu usuteaduse professuuri saab Eestis olla.
Professuuriks loetakse akadeemilist töökohta, mille valdajal on õigus juhendada doktoriväitekirju ja kelle juures saab jätkata järeldoktori uurimistööd. Nendest esimene on obligatoorne, teine fakultatiivne.
Doktoritööd saab juhendada üksnes doktoriastet juba omav õpetlane ja üldjuhul ta on ise professor. Fakultatiivsus tekib sellest, et järeldoktorantuuriks on vaja tingimusi, milleks igal ülikoolil ei pruugi jätkuda vahendeid (teoloogias näiteks väga häid allikmaterjali kogusid ja õpetamise kõrget taset üldajaloos).
EELK Usuteaduse Instituut algse nimetusega Usuteaduslik Kõrgem Katsekomisjon ei olnud teaduskond selle sõna harjumuspärases mõttes – nagu ta polnud ka tüüpiline kõrgkool, nagu näiteks omaaegne konservatoorium ehk praegune Eesti muusikaakadeemia. Ta oli okupatsiooni- ja repressioonideaegne väljapääs olukorras, milles normaalne teoloogiline stuudium oli välistatud.
Usuteaduskonna taastamine Tartu ülikoolis 1991 lahendas olukorra ülalt alla, s.t andis teaduskonnale kõik akadeemilised õigused võrdselt filoloogide ja arstidega, kuid ei võinudki lahendada kõigest mõne kuuga olukorda alt üles, näiteks seda, milliseid omadusi ja teadmisi nõuab hingehoid ehk kasvatamine inimeses valmisolekut märksa rohkemaks kui läbirääkimised surmaga.
See valmisolek ei mahu ainsagi akadeemilise distsipliini ainekavva ja seda on võimatu akrediteerida. Sellegipoolest on vaja ka teda õpetada, sest ta eeldab sisseelamist teise, enamasti sulle täiesti võõra inimese ellu, kus võib sootumaks puududa niisugune tunne nagu kahetsus.
Praktiline olles võid sa sattuda olukorda, kus sul tuleb andestada inimesele, kes ise ei kahetse midagi. Kui sa ei andesta, oled samasugune nagu tema. Kui andestad, oled suuremeelne. Pole ühtegi formaalset arssinapuud, mis suuremeelsust kui akadeemilise hariduse üht komponenti mõõdaks.
Me elame paradoksaalses arengufaasis. Meil on võrreldes varasemaga hulganisti filosoofiadoktoreid teoloogias ning ühtaegu õpetajaid, kes teenivad kuni nelja kogudust.
Ühtpidi on õpetatud teolooge palju, teistpidi on õpetajaid vähe. Räägitagu mida tahes, aga see on disproportsioon ja EELK Usuteaduse Instituudi kui kõrgkooli marginaliseerimine seda ei kõrvalda.
Järgnev näide pärineb ühest mu varasemast artiklist. Tartu ülikoolis õpib teoloogiat tudeng, kelle peaaineks on eksperimentaalne füüsika. Ta kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsi, niisiis on tal õigus meile sisse astuda, kuid lohutust luterlikus mõttes ta mulle pakkuda ei saa, sest ma olen ateist.
Kuid oma teoloogiaõpinguis pole ta jõudnud ka hingehoiuni ehk, teisisõnu, minu lahkumisel siit ilmast pole tal teha mitte midagi. Ta on kõrvaline ega tunne kedagi, kes võiks olla tema asemik. Just seda asemiku teadmist pean ma praeguse teoloogilise kasvatuse juures äärmiselt tähtsaks, sest asemik on see, kes ei jäta kohta tühjaks.
Kui palju on vaja tühje kohti selleks, et ühiskond, kus on saanud kombeks aina kelkida ja praalida, sellest aru saaks?

Peeter Olesk,
kirjandusteadlane