Esileht » Arvamused » Kolumn »

Mis on eluväärtused?

15.04.2020 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Kaos. Täielik kaos. Just nii võiks võtta kokku selle tunde, mis tekkis kuu aega tagasi, kui sai teatavaks see, mida ma tegelikult juba mõnda aega kahtlustasin. Kirjutasin oma sotsiaalmeedia seinal täpselt kümme päeva enne eriolukorra väljakuulutamist, et võib-olla peaks seda tegema. Jõuaks ehk ilma paanika ja kaoseta.

Mingi sisemine rahutus, mu isiklikud mured ja rõõmud olid minus tekitanud selle tunde, et peagi toimub kogu maailmas suurem muutus. Lootsin vaikselt, et ilma inimohvriteta. Tundub, et nii see päris ei lähe. 

Juba mõned aastad jälgisin ma mõttes aeg-ajalt meie ühiskonda kõrvalt. Tundus, et see lõputu heaolutunne, et meie käes on võim, meie käes on kõik see, mis teeb meie elu just selliseks, nagu me seda tahame, on valdav mõtteviis. Ja miks ei peakski inimesed nii mõtlema, kui teaduse ja tehnika arenguga olemegi saavutanud märkimisväärselt palju, et inimeste heaolu tagada. 

Meile on antud aeg mõtiskleda. Vaatasin vanaisa albumit. Seal on pilt minu vanavanaonust, kes seisab kiriku juures, ühel käel viieaastane, teisel käel kolmeaastane tütar. Nende ees on kirst, kus lamab vanavanaonu noor naine ja seal kõrval kaks pisikest valget kirstu nende kaksikutest poegadega. See ei ole teab kui vana pilt, umbes 1930ndatest aastatest. 

Vaatasin ka enda lapsepõlve albumit. Polnud mu lapsepõlvel häda midagi! Kõik vajalik oli olemas ja kurta ei osanud millegi üle. Nüüd, distantsilt vaadates, tekkis siiski kurbus. Teatud eluaastatest pole ei pilte ega täpsemaid mälestusi. Riided on ka sellised, et ühel pildil ema vanast kleidist tehtud kleidiga (kui õnnelik ma olin, kui selle iluduse sain!), teisel nende nõukaaegsete pruunide lontis sukkpükstega – ei tegu ega nägu … Mäletate neid? 

Ja siis meenus veel ämma jutustus, kuidas ta oli õnnelik, et ka sõja ajal sai jõulukingituse. Hariliku pliiatsi. 

Kui õnnelikud ja tänulikud saame olla, et elame ajas, kus arstiabi on kättesaadav! Kus aidatakse elule imikud ja noored emad, kes veel mõned kümned aastad tagasi ei oleks jäänud ellu. Elame ajas, kus lapsed külvatakse üle kõikvõimalike kingitustega, rääkimata kaunitest riietest. 

On selge, et kaua ja lõpmatult selline pidev progress ei saa jätkuda. Või kui jätkuks, siis mis on see limiit? Mis selle peataks? Peaga vastu seina?

Mul on hea meel, et see kaos tekkis. Ei, mitte sellepärast, et inimesed haigestuvad ja osa ka sureb, vaid sellepärast, et inimesed on sundolukorras ja peavad hakkama mõtlema, mis on eluväärtused. Mis on elus tähtis. Kellega ma koos elan. Või nagu üks tark ema ja vanaema mulle ütles: inimesed märkavad, et neil on päris perekond kodus. 

Kas ma olen nende jaoks olemas? Päriselt? Kas nii päriselt, et kui laps tuleb ja ütleb, et istu siin ja õpeta mulle seda 6. klassi matemaatikat ja saksa keelt, siis ma ütlen: jah, rõõmuga? Või kipun siiski leidma vabandusi, et mul on vaja seda ja seda teha ja üleüldse, tee ise? Või mõistan, et mina olengi nüüd see õpetaja ja mitte lihtsalt ema, kes kodutöödel silma peal hoiab? 

Nägin hiljuti dokumentaalfilmi inimestest, kes on olnud väga rikkad ja siis korraga oma varandusest ilma jäänud. Nad rääkisid, mida nüüd tunnevad. Kõigi sõnum oli: kui kahju, et nad märkavad elu peamisi väärtusi alles nüüd. Miks ma ometi ei oleks võinud … 

Üks Islandi mees, kes eelmise majanduskriisi ajal kaotas töö pankurina, jõudis taas oma esivanemate ameti juurde – ta on lihtne kalur. Kui õnnelik ta oli! Ta säras, öeldes, et see, mida nüüd kogeb ja näeb, on sootuks midagi muud, kui oli pangakontoris. Tema sõnum oli, et kriis viib inimesed tagasi juurte juurde. Selle juurde, mida inimene hakkab otsima, millest kinni hoida, mis on see, mis on kindel ja mis niisama me elust ei kao. 

Elame hetkes, kus kõik on üle võlli. Kus lisaks majanduskaosele, tervisega seotud hirmudele, kodukooli ja kodukontori juhtimisele, koka ja koristaja ameti pidamisele võime kaotada selge mõistuse. Enne ülestõusmispühi tehti Inglismaal märkus poekettidele, kes reklaamisid pühade šokolaadijäneseid ja üllatusmune, et miks te seda teete, jätame sel aastal need pühad vahele, meil on olulisematki, millele keskenduda! 

Tundub uskumatu? Ei, mitte et see šokolaadimuna mulle oluline oleks, aga mõte, et jätame pühad sel aastal vahele, oli ikka väga kummaline. 

Kaos. See on kaos, kus me inimestena võime ära kaotada iseenda, oma lähedased, selge mõtlemise ja teadmise. Ometi teame, et meil on kindel lootus. Meil on, kellesse uskuda ja kes ei kao. Ka mitte kaose keskel. 

Me ei jätnud pühasid vahele. Sest just ülestõusmispühadest tuleb meile lootus ja kindlus, kellele toetuda. Ka kaoses.

 

 

 

 

Sigrid Põld,

kolumnist

Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! (Jh 12:32)