Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mis mõte sel kõigel on?

25.03.2020 | | Rubriik: Arvamus

Hilisõhtul oma aknast üles tähtede poole vaadates kujutlen meie ühist planeeti Maad kui meie ühist suurt-väikest kodu. Oleme üks pere, kogu inimkond. Kui olemegi selle unustanud, on see teadmine viimaste nädalate, päevade kestel alasti ja teravalt end meelde tuletanud. Uus ja tundmatu viirus COVID-19 on meid liitnud tugevamalt ühte kui ükski hea tahte organisatsioon ja manifest. 

Ja me küsime, mida peame tegema, mida mõtlema, mis meid aitab, mis viib meid edasi järgmisse päeva. Ainus, mida meil ühistest kogemustest võtta, on eelmise sajandi põlvkonda räsinud okupatsioonide ja sõdade kannatused, küüditamised, hukkumised, aga see tundub olevat ammu. See elab mälestuste mälestuses müütiliste kangelaslugudena. 

On ka taasiseseisvumise rajud ja ühise võitluse kogemused. Aga praegu? See nähtamatu ja haaramatu viirus, mis meid igaüht võib ohustada, meie vanemate ja vanavanemate elugi ohtu seada. Kogu eluterviku toimimist ohustada. Neist vallandunud sündmusi ei suuda me veel olemuslikult taibata. Jah, me tunnistame endale, et meie kõigi ellu on jõudnud täiesti uus olukord. Kus me tajume endas sügavat ärevust, tegelikku hirmu, sügavamat hirmu, kui seni oleme tundnud. 

Me lubame endale olla paanikas, hirmunud, ärevuses, kõrgendatud ohutundega. Väga kõrgendatud ohutundega. Aga meil on ka teadmine, et meie eelmised põlvkonnad karastusid kannatuses, õppisid elama neis väga karmides oludes ja kohanesid. Meile on antud kohanemisvõime, uute olukordade tundmaõppimise võime, meile on antud õppimisvõime. Meile antakse teadmised ja oskused, kuidas toime tulla, kuidas uute ülesannetega toime tulla.

Me tunnistame, et meie elu, inimese elu siin maailmas on haaramatu oma toimimises, et me ei tea homset, ei suuda ennustada tulevat, ainult osaliselt suudame prognoosida ohte. Illusioon, et oleme kaitstud oma turvalisse siseringi, on kaotanud oma jõu ja veenvuse. Aga toimuvale julgelt otsa vaadata – seda me saame. Ja tunnistada, et oleme seotud kogu maailmas toimuvaga. Ja see julge vaatamine võib tekitada ängi. 

Küsime: mis on selle kõige mõte? Küsime eksistentsiaal­seid küsimusi: mis on selle mõte, miks see juhtus, kes on süüdi, kas mina olen ka osaline, kas mina olen ka süüdi? Need on ängistavad küsimused. Ja ängistav on ka meie olukord, kus peame olema isolatsioonis, ära lõigatud kõigest ja kõigist harjumuspärastest seostest. 

Kas COVID-19 viiruses saab olla mingi mõte? Sügavam mõte meie endi jaoks. Meie hing sunnib leidma vastust. Ja ma usun, et vastus on olemas, aga peame igaüks selle ise üles leidma. Enesekohaselt. Üks vastuse võimalus on, et selle tänase olukorra mõte ei seisa selles, et ta on olemas, vaid määravaks saab, mis tähenduse me sellele kõigele anname, kuidas siit välja tuleme. Igaüks eraldi ja kõik koos. Kõik koos üksteist toetades. Mida me sellest õpime.

Selle erakorralise aja ja sündmuste kogemine lükkab tagaplaanile ebaolulise, näitab meile, mis on elus tõeliselt tähtis. Apostel Paulus kirjutab, et me kiitleme ka ahistusest, teades, et ahistamine soetab kannatlikkust, kannatlikkus kõlblikkust ja kõlblikkus lootust. 

 

 

 

 

Katri Aaslav-Tepandi,

sotsiaalministeeriumi vanemkaplan, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja

See ei sünni väe ega võimu läbi, vaid minu Vaimu läbi, ütleb vägede Issand. (Sk 4:6)