Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mis kord on alanud, lõppu sel pole …

21.09.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

EELK aastaraamat ilmus kümme aastat.

Käesoleval aastal on põhjust vaadata ajas tagasi aastasse 1956.

Stalin oli juba mõni aasta varem surnud ning Siberi vangilaagritest hakkasid pastorid ja koguduste aktiivsed liikmed tagasi tulema. Piiskop Johan Kõpp oli korraldanud kodumaalt põgenema sunnitud kaasmaalastele trükitegevuse põhiliselt Stockholmis, aga seda kirjandust ei õnnestunud toimetada okupeeritud Eestisse. Ilmumist jätkas Rootsis 1950. aastal Eesti Kirik.

1956. a ilmunud aastaraamat
Olid toimunud Eesti kirikujuhtide esimesed välisreisid ja peapiiskop Jaan Kiivit sen oli saanud ka loa alustada EELK aastaraamatute väljaandmist ja trükkimist. Üksikasjadest ei ole teada ja pole ka enam kelleltki küsida. Arhiivitoimikust selgub, et aastaraamatu toimetusse kuulusid E. Hark, R. Kannukene, J. Kiivit (vastutav peatoimetaja), U. Masing (tegevtoimetaja), K. Rätsep, E. Saag, A. Soosaar (toimetuse sekretär) ja A. Viljari (EELK konsistooriumi otsus 20.10.1955).
Konsistooriumi arhiivis on aastaraamatu materjalidega kolm köidet. Näha on, et aastaraamatu trükiks ettevalmistamine on nõudnud palju aega ja tööd. 4. novembril 1955 on peapiiskop pöördunud palvega usukultusasjade nõukogu voliniku poole Eesti NSV Ministrite Nõukogu juures eraldada Evangeeliumi Luteriusu Kiriku almanahhi trükkimiseks 1200 kg paberit. Almanahhi trükiarvuks on nimetatud 3000 eksemplari ja ühele eksemplarile kulub 400 g paberit.
Eessõnas on kirjas: «Teise maailmasõja järgse olukorra raskustest ülesaamisel on ka meie Kirikule jällegi avanenud võimalus astuda perioodilise väljaande kaudu ühendusse oma liikmetega. Käesolevas EELK Aastaraamatus peetakse silmas ev.-luteriusu kiriku perioodilistes väljaannetes väljakujunenud erilaadi.
Aastaraamat sisaldab hingekosutava ilmega kirjutusi, annab vajalikku informatsiooni Kiriku mitmekesistest eluavaldustest ja tööst, kirjeldades seejuures ka tekkinud ja tekkivaid suhteid teiste Kirikutega, eriti märkides meie Kiriku osa ülemaailmsetes püüdlustes rahu säilitamise pärast, ning temas avaldatakse usuteadusliku sisuga artikleid. Sellest erilaadist kavatsetakse kinni pidada ka Aastaraamatu järgmistes numbrites.» (Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Aastaraamat. Tallinn 1956. Konsistooriumi väljaanne, lk 3) Aastaraamatus on 184 lehekülge, väga põnev sisu ja palju pilte.
Aastatel 1945–1978 oli ainsaks regulaarselt ilmuvaks vaimuliku sisuga trükiseks tagasihoidlik kalender. Ülevaate EELK kirjastustegevusest kirjutasin kogumikus «Usk vabadusse» (Tallinn 2011).

10 aastat oma ajakirja
Aastad läksid. Ma ei tea, kas peapiiskop Alfred Tooming esitas taotluse EELK ajakirja väljaandmiseks, aga uuesti tuli konsistoorium tagasi teema juurde peapiiskop Edgar Hargi ajal 14. aprillil 1981 ja moodustas EELK ajakirja korraldava komisjoni koosseisus peapiiskop E. Hark (vastutav toimetaja), ass praost E. Rahula, abipraost K. Kasemaa, õp H. Stillverk, õp V. Ilja ja õp Jaan Kiivit (tegevtoimetaja).
Komisjoni volitati vajaduse korral juurde koopteerima uusi liikmeid. 4. septembril 1981 teatas Jaan Kiivit konsistooriumile soovist koopteerida toimetusse Elmar Salumaa ja Tiit Salumäe. Pöördumises kirjutab Jaan Kiivit: «E. Salumaa on aastate jooksul teinud suurt tööd «Vaimulike kogumike» väljaandmisel ja Tiit Salumäel on praktilisi kogemusi trükiste väljaandmisel.»
Kui õpetaja H. Stillverk lahkus surma läbi, palus J. Kiivit oma kirjaga 23. veebruaril 1984 koopteerida ajakirja komisjoni liikmeks õpetaja Peep Audova.
Peapiiskop Hargil oli plaan hakata välja andma ajakirja kaks kuni neli korda aastas. Tegelikult ei läinud aga nii hästi. Esimene «Eesti Evangeelne Luterlik Kirik» (Talv 1982, Tallinn, EELK konsistooriumi väljaanne) jäi üsna õhukeseks (vaid 50 lk).
Järgmine väljaanne märkusega «Suvi 1983» sai juba pisut paksem (185 lk). Selles välja­andes on ka faksiimile «Martin Lutheruse Raamat Ristiinimese vabadusest. Eestistanud U. Hoffmann, Jakobi õpetaja. Tallinnas 1917».
Selle tekstiga oli niisugune lugu. Kui läksin usuasjade voliniku trükiluba saama, ütles mulle voliniku asetäitja Kalju Oja: «Ikka see vabadus. Miks just see teema on välja valitud? Kas Lutheril mõnda muud sobivat teksti ei ole?»
Ütlesin, et on küll palju teoseid. Küsisin, kas näiteks «Orjastatud tahtest» oleks parem. Selle peale ütles Oja, ei las olla siis parem see tekst. Tsensuuri osas pidi alati olema leidlik ja andma kiire vastuse.

Aastaraamatust ajaleheni
Ajakiri jäi ilmuma kuni 1992. aastani. Tegevtoimetajad ja sekretärid olid Jaan Kiivit, Tiit Pädam, Alar Laats, Kalle Kasemaa, Elmi Pata. Aastas ilmus üldjuhul üks vihik (1990 ilmus kaks vihikut) kuni 1992. aastani. Selleks ajaks olid olud juba muutunud. Olin määratud konsistooriumi kirjastus- ja pressiosakonna juhatajaks 1988. Tegin konsistooriumile ettepaneku alustada taas EELK nädalalehe väljaandmist.
Märtsist 1990 hakkaski jälle ilmuma nädalaleht Eesti Kirik. Toimetuse asukohaks valisime Tartu, sest peatoimetajaks kutsusime äsja Põltsamaa koguduse õpetajaks valitud Joel Luhametsa ja talle oli Tartu sobivam kui Tallinn. Algas uus etapp kirikuelus.
Taas vabaks saanud kodumaa ja luteri kirik vajasid oma nädalalehte. Ressurssi ei piisanud mitme regulaarse välja­ande jaoks. Ajalehe toimetuse viisime Tartusse ja Tallinnas alustas tööd EELK kirjastus- ja pressiosakond. Töötasin kirjastus- ja pressiosakonna juhatajana kuni aastani 1996.
EELK aastaraamatute roll oli omas ajas ääretult tähtis ja oli heaks ettevalmistuseks kiriku nädalalehe taasloomisel.
Lõpetan selle põgusa ülevaate Artur Alliksaare luuletusega «Aeg»:

Ei ole paremaid, halvemaid aegu. / On ainult hetk, milles viibime praegu. / Mis kord on alanud, lõppu sel pole. / Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. / Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu. / Elul on tung kanda edasi elu, / jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu. / On ainult nüüd ja on ainult praegu. / Säilib, mis sattunud hetkede sattu. / Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu. / Mõte ei pruugigi selguda praegu. / Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. / Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. / Alles jääb hetk, milles asume praegu. / Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, / kui seda jäävust ka meeled ei taju.
Tiit Salumäe

EELK aastaraamat ilmus kümme aastat.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)