Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Mis keeles räägib Jumal? 3.osa

25.03.2020 | | Rubriik: Järjejutt, Ühiskond

3.

Paljud matemaatikud ning infoteoreetikud on seisukohal, et sellise ülimalt keeruka ja korrastatud informatsiooni iseenesliku tekkimise võimalus on meie universumi eluea jooksul absurdselt väike, sisuliselt võimatu.

Aga tuleme nüüd eesti keele juurde. Eesti keel on meist paljude emakeel ja ka Eesti riigikeel.

Carl Robert Jakobson pidas 6. oktoobril 1868 oma esimese isamaakõne, milles ta ütles: „Pääasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge äratunnukse, on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on kes üht rahvast rahvaks teeb; ta varjab üht lõpmata väge ja pühaust oma sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus.“

Esimese isamaakõne moto võttis Jakobson prohvet Miika raamatust: „Ära rõõmusta minu pärast, mu vaenlane! Kui ma langen, siis ma tõusen üles; kui ma istun pimeduses, siis on Issand mulle valguseks.“

Nii nagu Jumala tarkus saab avalikuks tema loodus, mille kaudu Jumal meiega räägib, saab inimese tarkus avalikuks tema sõnade kaudu. Ja seetõttu ongi teinekord mõistlik mitte rääkida, sest ka rumalus saab avalikuks just sõnade kaudu. Kui mittetark inimene ei räägi, võib ta jätta üsnagi aruka mulje. Aga see mulje puruneb, kui ta suu avab.

Oma keele hoidmine ja harimine on erakordselt tähtsad tegevused, sest meie arusaamine maailmast ja kõigest sellest, mis meie ümber toimub, sõltub sellest, kui hästi me suudame seda keeleliselt kirjeldada.

Lugesin hiljuti raamatut, milles arutletakse kvantmaailmas toimuva üle. Ühe põhjusena, miks me sellest aru ei saa, on toodud see, et meil puuduvad keelelised vahendid selle kirjeldamiseks. Kui areneb keel, areneb ka teadus ning koos sellega meie võime maailma mõista ja kirjeldada.

Eesti keele teekond esimestest kirjalikest ülestähendustest kuni riigikeele ning kõrghariduse, teaduse ja kõige laiemas mõttes kultuurkeeleni võttis aega umbes 700 aastat.

Kui me seda teekonda vaatame, tekib tahtmatult mõte, et keegi meist kõrgem on olnud sellest huvitatud, et selle väikse rahvakillu keel „laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida“.

Algus oli kurjakuulutav, seda kinnitab esimene üles kirjutatud eestikeelne lause Henriku Liivimaa kroonikas 13. sajandi alguses: „Laula! Laula! Pappi“.

Need sõnad on kirja pandud seoses preester Fredericki ja tema õpilase piinamise ja tapmisega saarlaste poolt.

Umbes samast ajast on pärit Taani hindamisraamat, kus on kirjas umbes 500 eestikeelset kohanime. Neist paljusid kohtame enam-vähem samal kujul ka praegu, näiteks Harku, Sõrve, Kostivere, Kukruse, Lüganuse, Kunda.

Kuid siit edasi näeme, et eesti keele arengu mootoriks on just kirik ja kristlikud tekstid.

16. sajandi algupoolelt on pärit Kullamaa käsikiri ning Wanradti ja Koelli katekismus. Need on religioossed palved ja tekstid, mis eesti keele arengu seisukohalt on hindamatud.

Heino Rannapi koostatud Eesti kooli ja pedagoogika kronoloogia andmetel asutas pastor Georg Müller 1597. aastal Rakveres kiriku juures kooli, kus õppetöö toimus eesti keeles. Aastal 1600 asutas ta sarnase kooli Tallinna Pühavaimu kiriku juures. Väärtuslikuks eesti keele allikaks on ka tema eestikeelsed jutlused 17. sajandi algusest (1600–1607).

17. sajand toob kaasa läbimurde eesti keele grammatika uurimises. Kolm kirikumeest: Kadrina pastor Heinrich Stahl, Kirblas, Harju-Madisel ja Kullamaal teeninud Heinrich Göseken ning mitmes Lõuna-Eesti paigas tegutsenud Johann Hornung koostavad vastavalt aastatel 1637, 1660 ja 1693 oma eesti keele grammatika.

Miks just kirikuõpetajad selle töö ette võtsid? Miks just nemad eesti keelega tegelesid? Esiteks on kirikuõpetajatel põhjalik keeleteaduslik ettevalmistus, nende arsenali kuulus lisaks saksa keelele kindlasti vähemalt ladina, kreeka ja heebrea keel. Teiseks on kohalik pastor see, kes peab igapäevaselt inimestega suhtlema, registreerima sünnid ja surmad ning andma nõu nii vaimulikes kui ka igapäeva küsimustes. Seega oli neil nii oskus kui ka vajadus eesti keelega tegelda.

On aeg, kui kool ja kirik käivad ühte sammu.

Laiemalt jõuab eesti keel haridusse Forseliuse seminari asutamisega 1684. aastal. Forseliuse koolmeistrite seminaris õppis umbes 160 poissi. Esimesed üksteist koolmeistrit alustasid tööd 1686. aastal Kambja, Kolga-Jaani, Laiuse, Nõo, Otepää, Pilistvere, Puhja, Põltsamaa, Rõngu, Sangaste ja Tartu kihelkonnakirikute juures.

1688. aastal oli juba 50 rahvakooli, nende arv kasvas edaspidigi – põlisest maarahvast oli saanud raamaturahvas.

Ilmar Tomusk

(Järgneb.)

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)