Mis Jumal teeb, on ikka hea

Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm: Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks. Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis Jumala tunnistus on suurem, sest see on Jumala tunnistus, et ta on andnud tunnistuse oma Poja kohta. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.                                                       1Jh 5:4–12

Võitjaks osutub mitte mingi eriline valitute seltskond, vaid igaüks, kes tunnistab Jeesuse Kristuse oma Issandaks. Kas meie ohtratest kirjatükkidest, paljudest sõnadest ja kõigest muust sinna juurde midagi päriselt muutub? Võimalik, et Jumala abiga muutub. Mingil kummalisel ja veidral kombel peavadki tavaliselt asjad enne halvemaks minema, kui nad saavad hakata paremaks minema. Ja kes on üleüldse kunagi öelnud, et asjad paremaks lähevad? Nagu alati lõpeb asi ikka ja jälle, varem või hiljem läbikukkumisega Jumala ees. Öeldavat, et inimene ei tea, mis on õnn, senimaani, kuni see ta maha jätab … KLPR 332: Oled sa siis pärli leidnud, / ära liialt julgeks saa, / nagu oleksid ju võitnud / kõik, mis sind võib hukata. 

Mida me päriselt otsime? Maailma meelsuse ületamist? Meelekindlust, sisemist vabadust, mida usust saame? Optimist arvab, et elame parimas võimalikus maailmas, pessimist pidavat kartma, et äkki see osutubki tõeks. Kuidas mõista ligimese keerulisi, nüansirikkaid perspektiive? Mis ühe jaoks on probleem, seda ei eksisteeri teise jaoks. Kordaminekud ja ebaõnnestumised vahelduvad endiselt. Mõned mõtlejad on väljendanud arusaama, et inimkond kui selline on mingis mõttes alles lapsekingades või varajases teismeeas, millest siis omavahelised erimeelsused ja tülitsemised põhjustatud on. 

Inimolemus on ikka selline, nagu ta on – kord nii, kord naa. Küll küllale ei pidavat liiga tegema, aga kui palju ja mis hetkest alates on midagi piisavalt? Kuidas on sellega, mis kergelt tulnud? Kas midagi on üleüldse kergelt tulnud? Küsime Mt 16:26 järgi: sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Parematel aegadel on kerge libiseda pinnapealsusse, võttes asju kergemeelsusega – et küll saab ja käib kah. Kogu aeg on nagunii kiire, tegemisi palju. Kindlasti proovime olla tublid ja töökad, tegeleda absoluutselt kõigega. Ehk saab, aga kas sellest piisab? 

Lahjendame asjade sisu ja lõpuks need meid sel kujul edasi ei aita. On räägitud pika aja jooksul usulise inflatsiooni settinud kihist, kus sõnad ja mõisted ei tähenda enam eriti midagi. Lihtne on kritiseerida olemasolevat, aga mida siis asemele pakkuda? On öeldud, et väljapääsu maailma (ja ehk ka inimkonna?) kõledast ringkäigust on otsitud kõikidel aegadel. Aja möödudes muutuvad asjad ikkagi. Midagi võidetakse kätte, mängitakse maha, võidetakse uuesti. Tsükkel algab otsast peale. Mingi pidepunkti saamiseks vaatame jälle ajalukku. Kui kaugele tuleb minna, et tänaseid asju põhjendada? 

Kg 3:15: Mis on, see on juba olnud, ja mis tuleb, seegi on juba olnud. Jumal otsib möödunu taas välja. Tulebki usaldada Jumalat, maailma, ligimesi, elu. Usun ja loodan, et kui ise seda soovime ja otsime, siis Püha Vaim juhatab meid sellise tõelise ja ehtsa usuni, mis päriselt võidab kurja ära. Andes ka täpse asjakohase sisu, mis usust täisväärtusliku, küpse usu teeb, et see meid kannaks. 1Tm 3:16: Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse. Enamgi veel: Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime. (Fl 2:8–9) 

Jääb siis vaid rõõmu tunda sellest imelisest Jumala päästetööst meie heaks. Ja isegi kui me ise kavaldame, siis Hb 6:18–19 kohaselt on võimatu Jumala valelikkus. Soovime ja tahame ju ikka minna konstruktiivselt edasi – oma usulis-vaimse sisemaailma ehitamisel-täiendamisel, et Jumala abiga meie ettevõtmised temale meelepärasesse raamistikku enam-vähem ka ära mahuksid. Mis Jumal teeb, on ikka hea, / Ta tahtmine on õige. (KLPR 358) Ikka heasoovlikult, aamen.

 

 

 

 

Georg Glaase, 

Jõgeva koguduse õpetaja