Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mis asi on kiriklik noorsootöö?

14.09.2010 | | Rubriik: Arvamus

Merille HommikJuba mõnda aega on reorganiseeritud EELK Laste- ja Noorsootöö Ühendus kui kogudusi liitev organisatsioon. Suunaks on võetud koordineerida kristlike noorte tööd üksikliikmete tasandil ning kogudused on formaaljuriidiliselt hääleõiguslikud.
Ümberkorraldustel on nii pooldajaid kui vastaseid. Esimesed neist – laias laastus muidugi – ei näe ümberkorraldustes mingit probleemi, sest luua soovitakse ju ühtset noorteorganisatsiooni, mis pakuks koolitusi ja tegevust ning kahtlemata koostöös kogudustega, sealsete noorte ja nende juhtidega. Idee vastaste hulgas on maad võtnud küsimus, mida annab taoline ümberkorraldus kogudustele, kuidas aitab kaasa noore kasvamisele koguduse juurde.
Pean tunnistama, et olen seni näinud kasvamise ja kujunemise juures kõige olulisemat rolli pere kõrval ikka kogudusel ja keskendunud ka oma töös sellele. See seisukoht näis toimivat hästi, kuni jätkus inimesi, kes olid ise viimase paari­kümne aasta jooksul kiriku juurde tulnud ning ka oma lapsed kaasa võtnud, küll pühapäevakooli, mõnda muusse tegevusse või ka leeri.
Aga olud on muutunud. Muutunud on isegi koguduse mõiste ja ootused sellele. Kas olete kunagi küsinud, miks inimesed pühapäeval kirikusse tulevad? Usun, et kui need vastused on ausad, üllatavad nad teid ikkagi.
Ka Eesti Kiriku lehekülgedel on inimesed kirjutanud ja küsinud, misläbi suudab üldse kirik tänapäeva inimest kõnetada.
Mida on kirikul lisada omalt poolt neile (meelel­ahu­tus)teenuse pakkujaile, kel on rohkem raha, kes sobituvad paremini projektitaotlusraamistikku või kes suudavad lihtsalt suuremat kära teha?  
Minul kõiki vastuseid pole, aga olen ka näinud, et rasked ajad, nii nagu nad meil praegu on, soodustavad uute ideede tekkimist. Ja ühist arutelu. Noored ise heidavad sageli kirikule ette tegevusetust – neid pole koguduseellu piisavalt haaratud ega pakuta sobivat tegevust ja nii jäävat nad pärast leeri suhteliselt passiivseks.
Ei näe ma kiriku ukse taga ka hordide kaupa peresid või pensionäre. Aga uksed on samamoodi lahti kui alati.
Üks suur muutus, mis kahtlemata mõjutab hulga inimeste otsuseid, kuulumisi ja tegevust ning millest on hiljaaegu ka kirikuringkondades kõneldud, on ju tõsiasi, et elu on mobiilne, maapiirkonnad vajuvad (noortest) tühjaks ja lihtsalt ei ole neid, keda oodata ja kutsuda. Pole inimesi, pole ka kogudust.
Teisalt muidugi ei saa ma aru, millised need tingimused noorte tulekuks peaksid siis olema. Ma kindlasti tunnen kedagi, kes tunneb kedagi, kes noortega tegelda ei viitsi, aga lähiümbrusest ei oska ma neid küll leida.
Niisiis usun, et tegevusetuse probleem ei ole ainult ignorantses vanemas põlvkonnas, vaid ka rohkes umbusus olemasoleva koguduse suhtes noorte eneste hulgas. Kogudus on väga mitmekesine elu peegel ja hea on sinna sisse juba varakult vaadata. Tulles tagasi jutu alguse juurde – eks tule noortega tegelda nii üldkirikliku organisatsiooni kui koguduse kaudu. Üks ei vastandu (loodetavasti) teisele.
Praegu on suurimaks üldkiriklikuks noortele suunatud ettevõtmiseks suvine JäPe oikumeeniline noortefestival. On arvatud, et Pilistvere on parim kokkusaamiste koht, teised jällegi näevad, et kui taoline suur­üritus liiguks mööda praostkondi, motiveeriks see enam inimesi kohtadel ja looks sidusust.
Ma isiklikult küll ei usu, et samaväärsel tasemel suudetaks mõnes teises paigas niisugust festivali korraldada. Küll aga võiks kindla peale olla JäPe kõrval piirkondlikke, kui soovite, siis praostkondlikke kokkusaamisi.
Nii ei saa me kristlikus, luterlikus noorsootöös mööda kogudustest ega saa ka sealsetest õpetajatest, kes võtmefiguurina saavad aidata või olla piduriks.
Siinse kirjatükiga jääb vastamata hulk küsimusi: kuidas jõuda noortejuhtide koolitamisega iga soovijani või kas ja mil moel lähendada kaht paralleelmaailma – kirikus ja sellest väljaspool tehtavat noorsootööd. Võib ju minna kaasa seisukohaga, et kirik kestab seni, kui seal on vanu naisi, aga kas me rahuldume sellega?


Mari Paenurm,
Eesti Kiriku toimetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)