Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Minu unistus on, et Eestis oleks rohkem ilmikute sütitamist

06.01.2021 | | Rubriik: Persoon kaasajast
30-päevastel vaimulikel harjutustel kõndis Zanda Vilsone läbi lunastusloo ja õppis tundma Jumala unistust inimesest. Kätlin Liimets.

„Jeesus on lihtsalt vau … ta on super!“ õhkab Zanda Vilsone (51). Sõnad on takistatud, neid pole piisavalt, et väljendada, mida ta tunneb. „Ma ei taha endast rääkida. Tahan, et Jumal süütaks inimeste südamed,“ ütleb ta ja süveneb oma märkmetesse. Raske on väljendada nii isiklikku kogemust. Kirja pandud read aitavad ja ka takistavad. Nendest vabanemiseks läheb aega, viimaks jäävad märkmed lauale ja Zanda avaneb. Justkui mägiallikas voolab hõbedase hooga, ühtaegu päikeses ja kuupaistes. Kohvikus vaadatakse meid imestunult.

30 päeva vaikuses koos Jumalaga – retriit/süvi, mida võib elus ehk vaid korra läbi elada. Palve ja meditatsiooni abil sammuda läbi õndsusloo: loomise, sünni, patu, halastuse, kaastunde, armu, surma, ülestõusmise ja Emmause teele asumise.

Vestluse jooksul Zanda muutub järjest enesekindlamaks, silmad säravad, žestid lähevad lennukamateks. Kui Jumal puudutab inimest, siis ta muutub. Võib juhtuda, et laguned algosakesteks, et Jumal võiks uuesti kokku panna selle, kelleks ta sind on plaaninud. Oleme Zandaga kahel korral Altmõisas läbi teinud seitsmepäevase retriidi, tunneme teineteist, ent see inimene, see naine, kes minu vastas istub, on justkui uus, lausa särab. Temast õhkub sütitav Püha Vaimu leek, mis soojendab, teeb vaikseks ja helgeks. Olen tänulik.

Riia eeslinnas kasvanud Zanda elu sai armastuse tõttu 1991. aastal Eesti ja Tartuga seotud. Ta abiellus eestlasega ja perre sündis kaks tütart, kes nüüd maailmakodanikena elavad Londonis. Side sünnimaa Lätiga on jäänud tihedaks, ka Läti luterliku kirikuga, ehkki ta on Tartu Pauluse koguduse liige. Pean tunnistama, et minu teadmised Läti luterlikust kirikust piirduvad suurel määral infoga, et ollakse naiste ordinatsiooni vastu. Seda on ilmselgelt vähe ja Zanda aitab paotada ust Läti luterlaste vaimulikku ellu.

Kuidas jõudsid vaimulike harjutusteni? Miks neid ikka ja uuesti läbi teed?

Retriidi ülesanne on kasvada Jeesuses.Kuus aastat tagasi sain teada, et Altmõisa külalistemajas korraldatakse seitsmepäevaseid Ignatiuse vaimulikke harjutusi. Südamest tundsin, et mulle on neid vaja. Olin elus ristteel, vajasin aega, et aru saada, mis toimub. Mingit eelteadmist polnud. Teemaks oli siis „Jumal on sinu arst“. Vajasingi arsti, Jumala abi, oma tarkusega ei saanud sellest punktist üle. Hing vajas tervendamist.

Hakkasin käima igal aastal. Aastate jooksul on juhendanud mind Saksamaa jesuiidist preester Christoph Wrembek, mõnel aastal ka preester Karl Wolf Šveitsist. Nad on olnud justkui Jumala poolt saadetud inglid, olen neile tänulik.

Oled lätlane ja sinu kaudu on minuni jõudnud, et Läti luterlik kirik väärtustab vaimulike harjutuste praktikat. Räägi sellest ja Läti luterliku kiriku vaimulikust elust.

Lätis on mitmeid rekollektsioonikeskusi, üks neist Mazirbes. Osalesintõlgina koos Puhja koguduse liikmetega kahepäevasel rekollektsioonil Burtniekis, kus emeriitpiiskop Pāvils Brūvers rääkis sellest keskusest. Kui varem tundus, et seitse päeva harjutusi on palju ja arvasin, et 30 päeva vaikuses käib üle jõu, siis sel aastal korraga avastasin, et olen valmis ja tahan teha tagasivaadet kuuele aastale. Need 30 päeva olid minu elu parim aeg.

Läti luterliku kiriku vaimse hoolekande valdkonda juhtivalt Mazirbe koguduse õpetajalt ja rekollektsioonikeskuse juhilt Kārlis Irbelt (kes oli ka minu juhendaja 30-päevastel harjutustel) kuulsin, et 2005. aastal tekkis mõte luua Kolka neeme lähedal asuvasse Mazirbesse vaimulike harjutuste keskus. Enne praegust õpetajat oli seal Armands Klāvs, kes sõbrustas Leedu jesuiitidega. Sellest sõprusest tekkis idee ja koos kirikuvalitsusega sündis mõte luua keskus. Alguses oli see mõeldud kirikuõpetajate peredele, et nad saaksid vaimselt kosuda, puhata. Ehitatud on kahekorruselised väga ilusad terrassi ja rõduga majad, lisaks vana kirikumõis, kus toad ja kabel.

Väga huvitav on, et paralleelselt täiesti eraldi liinina osales 2010. aastal peapiiskop Jānis Vanags Inglismaal 30-päevastel Ignatiuse harjutustel. Temas süttis midagi, ta vaimustus ja soovis ka Lätti tuua sellist vaimulikku elu, Jeesuse teed. Ta sai ka juhendaja väljaõppe Inglismaal. Peapiiskop koguni asendas vaimulikke nende töös, et nad saaksid samuti Inglismaal käia õppimas. Vanags ongi peamine, kes kirikusse selle traditsiooni on toonud. See on olnud suur võimalus, kuidas Sõna saaks elavaks inimestes. See, mida Altmõisaski oleme kogenud.

Nõnda saigi keskus hoo sisse, töötati välja ka programmid ilmikutele. Praegu on palju kõrgelt kvalifitseeritud juhendajaid, kes viivad Mazirbes läbi vaimulikke harjutusi. Peapiiskopi tähtsus selles küsimuses on väga oluline, tema on olnud ja on peamiseks mootoriks.

Mida rekollektsioonikeskus pakub?

Toimuvad individuaalsed ja gruppidele suunatud, kolmepäevased, kaheksapäevased ja ka täismahus 30-päevased vaikuse rekollektsioonid. On mitmeid vaimulikke, kel on õigus õpetada välja uusi Ignatiuse harjutuste juhte. Näiteks Andris Kraulš, Elijs Godiņš, Ivars Jēkabsons, Jānis Vanags, Kārlis Irbe jt Minu juhendaja õpetaja Irbe rõhutab, et keskus on avatud ka Eestile. Nad on valmis välja õpetama juhendajaid inglise või vene keeles, on väga avatud koostööle. Et ilma piirideta kirik kasvaks.

Läti luterlikus kirikus on veel oluline Via de Cristo (hsp keeles ’Kristuse tee’). See liikumine sai alguse 40ndatel Hispaania katoliku kirikus, jõudis Ameerikasse ja 70ndatel sai luterlikus kirikus sellise nimetuse. Tegemist on kolmepäevase üksikasjalikult struktureeritud laagriga, mille eesmärk on tugevdada ja taastada usku. Seda tehakse koostöös vaimulikega, et tuua kirikusse uuenemist, ärkamist, aitab kristlikke juhte ette valmistada. Via de Cristo süda ja olemus on evangeelium. Läbisin selle kaks aastat tagasi Burtnieki kirikus.

Kõige ilusam on, et ilmikud tulevad koolitusele kokku üle vabariigi, need toimuvad kaks korda aastas ja sama tihti ka kokkutulekud läbinutele. Nii sünnivad uued mõtted, koostöö. Koguduste juures on Via de Cristo grupid, kogunejaid nimetatakse neljandapäevategijateks. Koolitus on kolmepäevane, neljandal päeval algab teenimine. Grupis arutatakse, kuidas Jeesust inimestele lähemale viia, kuidas ise kasvada Kristuses. Kindlasti on oluline palvetamine. Pärast koolitust tekib säde, mis sind sütitab, tahad tegutseda. Seda võib ärkamiseks nimetada.

Mazirbes toimub ka kümnepäevane vaimse kaaslase väljaõpe. Läbisin kursuse. Kes on vaimne kaaslane? Ta pole mentor, vaid see, kelle juurde inimene saab minna, kui tal on raske aeg. Vaimne kaaslane oskab aidata, sügavamalt märgata, ära tunda, kogeda ja tugevdada Jumala puudutust hinges. Toetada, et inimene ei keskenduks üksnes probleemile, vaid sellele, kuidas Jumal teda on kandnud. Ta oskab õigeid küsimusi esitada, peegeldada ja suunata pilku sellele, mis on elus head, et raskest punktist edasi minna.

Piiskop Philippe Jourdani elulooraamatust võib lugeda, et ta tegi enne preestripühitsust läbi 40-päevase rekollektsiooni, millest viimased viis veedeti palves ja vaikuses. Tegid hiljuti läbi 30-päevase retriidi. See on midagi väga erilist ja kindlasti vaimulikus mõttes vägitegu. Kõnele sellest kogemusest.

Juhendajateks olid õpetaja Irbe ja peapiiskop Vanags, kellest viimane on öelnud: „See, mida igapäevaselt tahame, räägime või teeme, erineb sageli nii palju sellest, mida teame Jumalast, usust, Kristusest ja tema õpetusest. Nagu oleks pea südamest väga kaugel. Alla astuda mõistusest südamesse – need paarkümmend sentimeetrit võivad olla pikim teekond kristlase elus.“

Retriit on aeg, mil kristlane eraldub igapäevase elu kohustustest, et pühendada kogu tähelepanu palvele ja mõtisklustele eesmärgiga õppida tundma sügavamalt Jeesust, armastada teda täielikult ja järgida teda. Vaimsed harjutused sobivad eriti elu ristteel, kui peab otsustama oma elu kutsumuse üle või lahendama otsustavaid küsimusi. Veetes neli nädalat vaikuses, lugedes, palvetades ja mediteerides 5–7 tundi päevas, on võimatu Jumala ees teeselda või end välja keerutada. Kõik tihendatud kihid ja betoonist sarkofaagid lõhutakse hinges. See, mis tuleb nähtavale, on šokeeriv, kuid Jumal ei jäta meid meeleheitesse, vaid pakub ohtralt lohutust ja oma kohalolu magusust. Tõesti, ta on magus! Hoopis teine, kes varem! 30-päevased harjutused on „raskekahurvägi“, neid läbitakse elus 1–2 korda.

Retriit toimus 5. oktoobrist 9. novembrini. See oli tohutult ilus aeg. Koroona tõttu pidin olema alguses kümme päeva eneseisolatsioonis. Elasin kahekorruselises majas üksinda, panin võrkkiige üles. Toast avanes ilus vaade: aas ja kirikuni viiv tammeallee. Esmalt tundus isolatsioon ahistav ja pealesurutud takistus, peagi sain aru, et see on erakordseks õnnistuseks. Tavaprogrammis on esimesed neli päeva sissejuhatavad, sel ajal on rääkimine lubatud. Mina jäin isolatsiooni tõttu kohe vaikusesse. Olin täiesti erak. Soe toit toodi ukse taha. Jalutasin palju mere ääres. Sain vaid juhendaja, õpetaja Irbega päevas 45 minutit suhelda. Tegin neli päeva kauem harjutusi kui teised.

Milline nägi välja tavaline päev?

30-päevane retriit on väga struktureeritud. Mul kujunes küll erakuna oma rütm, väga vähe und oli vaja, piisas 3–4 tunnist. Mida päevi edasi, seda vähem toitu oli vaja. Alguses oli meid rohkem, osa seitse, teised kümme päeva. 30 päeva tegime läbi viiekesi, kaks ilmiknaist ja kolm kirikuõpetajat.

Grupil olid kindlad söögiajad, näiteks hommikusöök kell 8–9. Siis kohtumine juhendajaga, pärast piibli lugemine, palvetamine, mediteerimine. Kõik järgisid sama programmi. Iga päev kell 18.00 toimus armulauaga jumalateenistus.

Kõige tähtsam oli mulle minu vabadus. Sain erakukogemuse. Näiteks kujunes mul viimaseks mediteerimisajaks kell 22–24, veidi und ja ärkasin kell 3–4 ja mediteerisin jälle. See oli nii loomulik rütm, polnud vaja end sundida: oled nagu mingis voolus, keegi juhib sind, oled rahul ja puhanud. Päevas saime 4–5 kirjakohta, mis tuli läbi mediteerida, vastata ka küsimustele. On kindel kord, kuidas harjutusse siseneda, mis eesmärk endale seada jne.

Kas nädalate eesmärgid ja teemad olid erinevad?

Sissejuhatavate päevade eesmärk oli kinnistumine Jumala armastuse teadvuses. Palvetades erinevaid kirjakohti õppisin sügavamalt tundma Jumala suhtumist minusse ja nägema Jumala unistust minust. See, kuidas Jumal mind näeb, oli üllatus. Et oled Jumala plaan, tema kõige geniaalsem projekt. Kui ilus, tähtis, väärtuslik! Mul pole madalat enesehinnangut, aga see armastuse sügavus, kuhu ta mind viis, on hämmastav. Jumal tõstis mind iga päevaga, tegi väärtuslikuks … sügavus ei lõppenud.

Esimese nädala teemaks oli „Puhastumise tee“. Keskmes patt: langenud ingli patt, esiisade ja esivanemate patt, minu isiklik patusus. Pidime mediteerima end ka põrgu. Jeesus võttis mind kaasa ja näitas põrgut. See oli midagi enneolematut. Kurbus tuleb praegugi peale. See oli nii reaalne.

Pidevalt toimus ka eneseanalüüs. Nädal oli raske, ent kasvatas mind. Näiteks üks harjutus: seisad puhta veega jões ja käes on kivi. Ilus päev, linnud laulavad. Äkki näed, et eemalt läheneb mürk või patt, mis vee reostab. Kõik loodu ümberringi sureb. Sul on ainult see kivi. Ja siis hakkad mediteerima, mis sinuga juhtub, ja kutsud Jeesust appi, sest tekib paanika. See oli kohutav ja hea.

„Valgustumise teele“ keskendusime teisel nädalal. Vaatlesime kolme inimese kategooriat, kolme alandlikkuse liiki ja erinevaid viise, millega Jumal ja saatan meid oma leeri kutsuvad. Samaaegselt Jeesust tema elusündmustes ja milliseid valikuid tema nendes olukordades tegi ja kuidas see aitab mind oma elu valikutes.

Kolmandal nädalal, „Ühtsuse tee kaastundes“ tohtisin olla koos Jumalaga tema kõige raskematel üksilduse, alanduse ja valu hetkedel. Keskmes olid suure nädala sündmused. Viimasel nädalal jõudsime „Ühtsuse teeni ühises rõõmus“. Tohtisin olla Jumala ülestõusmise rõõmus. Pole võimalik, et kogu see protsess ei muuda inimest. Kõik purunes minus, mitte midagi vanast ei jäänud alles.

(Otsustavalt. – K. L.) Unusta! Uus elu hakkab, palved muutuvad, oled nii ärkvel, märkad kõiki peensusi, liikumisi endas, looduses. Tajumise viis on väga sügav, olematus muutub reaalseks. Need kogemused olid nii isiklikud ja enneolematud!

Kas oli hetki, mil tahtsid loobuda?

Oli paar poolikut vaba päeva, mil saime lähedastega rääkida, helistada. Tegelikult tahtmist ei olnud. Rohkem sidet välismaailmaga polnud. Selline vaikuses olemine on suur kingitus ja tahad seda maksimaalselt kasutada. Esimestel päevadel olid süümepiinad, et mina siin ja teised kannavad minu argipäeva elu. Teadsin, et sellist võimalust ei pruugi rohkem tulla. Keskendusin Jumalale. Harjutused olid nii intensiivsed, et ülejäänud maailm jäi tagaplaanile.

Juhendaja hoiatas, et väsimus tuleb. Võta rahulikult! Ent ei tulnud, oli janu, uudishimu edasi minna. Ülesanded olid nagu trepp. Osalejad pidasid vaikusest kinni, isegi pilguga ei toimunud suhtlust, olime nii eraldi ja tõsises vaimses protsessis. See polnud 220 volti, vaid 1000.

Tõeliselt luksuslik aeg: meie viie pärast valgustati suur kirik, altari ees ootas sind peapiiskop, justkui tal poleks midagi olulisemat teha kui sulle armulauda anda. Kuu, tähed ja suur valgustatud kirik. Oli mõistusele hoomamatu, et sain olla nende viie hulgas. Tavalisel ajal käisid seal ka teised grupid, ent koroona tõttu olime pärast 10. päeva omaette.

Üks juhendajatest oli peapiiskop Vanags. Milline inimene ta on?

Super! Lätis sütitati mind. Kaks aastat tagasi vaimuliku kaaslase koolitusel oli üks juhendajatest peapiiskop ja teised viis samuti ühiskonnas hinnatud arvamusliidritest vaimulikud. Nad koolitasid meid 10 päeva sellise andumusega! Peapiiskop oli minu isiklik mentor. Mõtlesin mitmeid kordi, kas tema ja teised ei peaks kirikut juhtima, istuvad siin meiega. Suhtumine oli selline, et olen justkui pühak, et mind on ammu oodanud. Et siin ja praegu olen ma nende jaoks kõige tähtsam – mina, tavaline ilmik. Midagi sellist polnud ma varem kogenud.

Kuidas sa 30-päevase retriidi kogemust kasutad oma elus?

Kõik, mis minuga juhtus, on kingitus mitte millegi eest. Oluline on, et Sõna saab lihaks. Ka Altmõisas oli sama tõsine töö! Higi ja pisarad! Kuus aastat seal olid rängad, väga rängad.

Minu unistus on, et Eestis oleks rohkem ilmikute sütitamist. Via de Cristo on nagu Emmause teele asumine, on vaja kaaslasi, üksinda ei saa midagi teha. Olen Jeesuses kasvanud, mul on Jumalaga hoopis teistsugused suhted nüüd. (Särab iga keharakuga. – K.L.) See, mida saan soovida, on, et joovastuge Kristusest! Tema armastus on joovastav!

Sinu jutt on müstiline, Jumalas väga sügaval olemine.

See on inimlik ja reaalne. Kui kõik maskid maha võtta, siis jääb alles see, kuidas Jumal meid näeb. Kui füüsilised silmad kinni panna, siis hakkad südamega vaatama. Ma ei oska seda seletada.

Kingituseks oli, et ei olnud oma eluga ristteel, Altmõisas lahendasin kuue aastaga suuremad probleemid. Esimest korda sain lihtsalt Jumalaga 30 päeva pingevabalt olla, ei pidanud midagi lahendama, eksistentsiaalseid küsimusi küsima. Ei uskunud, et see on võimalik! Jumal oli väga lähedal … mõnel hetkel tulid pisarad silma, sest tajusid, et Jumal on nii suur ja sina …. See Jumala armastuse sügavus … kui lai, pikk, sügav ja kõrge on Jumala armastus (Ef 3:18). Halastus ja arm on tohutu.

See, kes otsib Jumalat, see ka leiab, ent Jumal ei ole pealetükkiv. Igaühel on valik. Kõik on halastus ja arm. Võid ka teda mitte paluda ja võib juhtuda, et ta ikka tuleb su ellu. Toob raskustest välja, kingib ennast lihtsalt.

Kas soovitaksid lihtsa vaimuliku harjutuse, mis sobiks kolmekuningapäeva?

Leia vaikne paik, istu sirge seljaga, sule silmad, ole avatud, ilma ootusteta … Mõistusest astu südame kambrisse ja vaatle seda oma vaimsete, sisemiste silmadega, kuulata … Proovi, kas suudad võtta Jumalat sülle jõululapsena nagu oma last, kes sulle on antud justkui armastuse kingitusena, mida tahad kaitsta, kui vaja, oma elu hinnaga. Või on ta sinu jaoks liiga püha, et sa teda aukartusest ei tihkagi puudutada? Armastus ei saa olla ühepoolne, kinkiv armastus on vastastikune puudutus. Jeesus puudutab sind – puuduta teda!

Kätlin Liimets

Zanda Vilsone (51)

Sündinud ja kasvanud Riias

1991. aastal abiellus eestlasega ja kolis Tartusse

Peres kaks täiskasvanut tütart

Tartu Pauluse koguduse liige

Omab tihedat sidet Läti luterliku kirikuga

Viimasel kuuel aastal on osalenud retriitidel

Sügisel 2020 läbis 30päevase rekollektsiooni Lätis

Vaimulike harjutuste kohta on intervjuus sünonüümidena kasutatud mõisteid retriit, süvi, rekollektsioon

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)