Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Minu riik

30.10.2013 | | Rubriik: Ühiskond

Näib, et just valimiste ajal võimenduvad ühiskonnas valitsevad tendentsid, saab eriliselt ilmsiks, milline on meie ühiskonna nägu praegu. Küllap oleme jõudnud selle kahekümne kahe aastaga harjuda sõnaga «demokraatia» ning seda enam mingiks eriliseks võluvormeliks ei pea. Siiski tuleb alati meeles pidada kõikide demokraatiate tavalist mõtlemisviga, nimelt seda kujutlust, et «enamus» = tervik.
Ja Tallinn = Eesti – seepärast käis võitlus muidugi põhiliselt seal. Vaesed tallinlased! Mis mõnus on kohaliku omavalitsuse valimine väikses maakohas! «Petsi tean ma väga hästi, see mul ju naabrimees, lubas siin ikka teed korda teha, ja ükskord laenas mulle muruniidukit, valin teda.» See pole täpne tsitaat valimisjaoskonna ukse eest, kuid umbes nii see käibki.
Siiski on põhiliselt rahval poliitikast kõrini, nagu ju ennegi teada. Aga mõnda nähtust seekordsete valimiste ajal tasub siiski esile tõsta. Selle üldise poliitika ja parteide tüdimuse taustal. Nimelt sageli jäi mulje, et üldises suhtumises poliitika = räpane mäng ja poliitik = peaaegu et pätt. Silmakirjatseja, manipulaator, hämaja, ülbitseja.
Kuid on väga kahju, kui sama mõõduga mõõdetakse ka kõigile neile tublidele meestele ja naistele, kes seekordsetel valimistel kandideerisid ja kes on/olid täis siirast soovi oma kodukohas asju paremaks teha. Kahju on nendest inimestest. Kahju on, kui halvustav suhtumine laieneb automaatselt kõigile.
Muidugi on mõni mees kõik selleks teinud, et end jällegi korraliku klounina näidata ja klounaadi jätkata, näiteks Tema Pühadus Tallinna ja Kogu Eesti Linnapea. Tema esinemine kampaania ajal polnud enam naljakas, vaid lihtsalt hirmus piinlik.
Kuid Savisaar ei ole kloun. Juba ainult seepärast, et kloun on stiilne, Savisaar ei ole. Ja klounaadi ei tohi alahinnata: muuseas, omal ajal peeti ka Hitlerit ei millekski enamaks kui vaid klouniks. Kuid «Böömi kapral» tuli võimule täiesti demokraatlikult. Ta võitis inimeste südameid, mitte nende ajusid, ja see ongi määrav.
Kaks tuhat aastat tagasi nõudis rahvas tsirkust ja leiba. Otse loomulikult nõuab ta seda ka praegu, aga mitte selles ei ole küsimus. Savisaare fenomen vajab eraldi uurimist, kuid selge on, et teatav poliitiline ummik kestab edasi, kui kuskil ühinetakse jälle koalitsiooniks, et «Savisaarele ära teha». Töötab!
Usun, et Eesti riik on juba piisavalt vana ja et mõningad lastehaigused on juba läbi põetud. Kuid muidugi kaob koos lastehaigustega ka teatud armas naivism, energiline idealism ja vist ka terve talupojamõistus. Poliitika on muutunud karmimaks, kainelt kaalutlevamaks, asjalikumaks ja … igavamaks.
Pole vaja imestada, oleme ju tahtnud seda. Oleme ju tahtnud kuuluda vana Euroopa hulka ning võtame kiirelt ja usinalt üle kõik, mis seal ning laias maailmas pakutakse. Mõnikord unustades omaenda originaalsusegi. See maanurk siin pole kunagi olnud isoleeritud, on alati olnud kõige maailmaga ühenduses, niikaua kui siin inimene on elanud. Vahel tabad end mõttelt: see, mis me saavutasime augustis 1991, oli nimelt tolle igivana olukorra taastamine.
Sergei Dovlatov on ühes oma teoses, juba USAs emigratsioonis elades arendanud mõtet, et vaba ühiskond ei tähenda kohe tingimata «paremat» ühiskonda. Vaid lihtsalt teistsugust. Dovlatovil oli võrrelda New Yorgi vene-juudi emigrantide ühiskonda muidugi vaid sügava stagnaaja Nõukogude Liiduga. Kuid siit võiks mõndagi õppida.
Pilt on laiem. Nimelt ikka vana tõde, et ideaalset riiki ega maapealset paradiisi pole olemas. Ülimalt vabastav on kõige selle juures hoopis see Jeesuse lause, mida ta tunnistas Pilatuse ees seistes: «Minu riik ei ole siit maailmast!» Seda südames hoides võib rõõmsalt ja vabalt ka maiste riikide (ja omavalitsuste) asju ajada.
Meelis-Lauri Erikson

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)