Minu õpetaja Elmar Salumaa

01.05.2008 | | Rubriik: Määratlemata

Oma esimesel Usuteaduse Instituudi õppesessioonil aprillis 1988 kohtusin kohe ka Elmar Salumaaga. Kaks kuud varem oli ametisse ordineeritud teine tema õpilane ning ta otsis endale uut praktikanti. Vastasin ta ettepanekule nõustumisega ning paar nädalat hiljem kolisin Kilingi-Nõmme Veski tänavasse, tollasesse Saarde pastoraati. Jäin sinna ligemale kolmeks aastaks.

Häädemeeste noortelaager 1979. aastal, kus kohal oli ka üliõpilane Soomere ja dissidentlikult meelestatud noori Moskvast ja mujaltki.  Noortele kõneleb Elmar Silvester Salumaa. Foto: Mihkel Kuke erakogu
Need aastad professor Salumaa juures said minu kujunemisel üsna määravateks. Ja mida aeg edasi, seda selgemaks see minu jaoks on saanud. Tagantjärele oskan seda mulle kingitud võimalust palju enam hinnata kui tollal kohapeal viibides.
Alljärgnevalt mõned isiklikud meenutused ja mälestused tollest ajast.

 

Elmar Salumaa juures Saarde koguduse pastoraadis Kilingi-Nõmmel Veski tänavas aastal 1978 või 1979. Vasakult: Jaak Tuksam (praegu tegev muusikuna), Endel Apsalon (kaitseväe kaplan), dr Elmar Salumaa ja kohalik noormees. Foto: Tõnu Linnasmäe
Vestlusringid kange teega
Oma õpetaja teoloogilise mõtlemise suurust ja süsteemsust oli mul algaja tudengina sama raske hoomata kui sipelgal elevanti, kuid ta võlus mind ja ma usun, et paljusid teisigi eelkõige oma suure inimlikkuse ja tähelepanelikkusega. Ka oli ta väga mõistev noorte inimeste ja nende probleemide suhtes.
Seetõttu käis ka Veskis (nii nimetati pastoraati tänava asukoha järgi) päris palju noori inimesi, et omavahel suhelda ning mõtteid vahetada. Enamasti oli tegemist noorte poiste ja meestega, harvemini õrnema soo esindajatega. Kuulati ka raadiojaama Ameerika Hääl, et maailma asjadega kursis olla. Pastoraadis leidus lai valik väärtuslikku kirjandust, mida enese harimiseks ning silmaringi avardamiseks loeti.
Ühiste vestlusringide teemadeks olid nii kiriku- kui päevapoliitilised küsimused, mis kandusid aeg-ajalt ka filosoofilisele ja üldinimlikule tasandile. Neid arutelusid toetas tavaliselt kange tee, mis köögis pliidil alati saadaval oli.
Salumaa võlus kuulajaid oma sarmikuse ja vaimse teravuse ning mõnikord ka peene irooniaga. Teoloogiliste dispuutide puhul armastas ta toonitada ja rõhutada, et ilma teoloogiata pole ka kirikut. Omal kohal olid õhtused hardushetked, mil loeti pühakirja ja peeti palvet.
Veskis käisid Salumaa juures oma eksameid tegemas nii UI üliõpilased kui juba ametisse ordineeritud aseõpetajad.
Huvitavad vestlused uuematest teoloogilistest trendidest kujunesid õpetajal sõsarkirikute noorte Pärnust pärit teoloogidega, kes teda korduvalt külastasid ning kellest hiljem kujunesid oma kirikute juhtivad vaimulikud.
Pühendunud teenimisele
Oma isiklikust elust õpetaja palju rääkida ei armastanud, küll aga Siberis veedetud aastatest ning seal nähtust ja kogetust. Kuidas ta poolnäljastele kolhoosi noorloomadele öösiti salaja teiselt poolt jõge ühismajandi heina toomas käis, et loomad hinges püsiksid, ning kuidas seal nädal aega kirglikult oktoobripühi peeti, nii et vajalikud tööd-toimetused unustati ja sellest kolhoosimajapidamisele tõsist kahju sündis.
Samuti armastas õpetaja jagada oma elamusi ja kogemusi reisidel nähtust ja kogetust. Minu esimesel praktikasuvel käis õpetaja Salumaa Prantsusmaal ühel teoloogilisel konverentsil. Hiljem käis ta veel ka Taanis. Reisidelt tõi ta kaasa nii uuemat teoloogilist kirjandust kui ka meelehead kodusolnutele. Algaja üliõpilasena tuli mul sel ajal pidada ka oma esimesed matused. Närveerimist oli palju, kuidas sellega hakkama saada. Toeks ja juhendiks oli Elmar Salumaa valmis trükkinud täieliku matusetalituse konspekti koos kõnega.
Järgmisel suvel kutsus Haapsalu Jaani koguduse õpetaja mind endale kuurortlinna puhkust andma. Elmar Salumaa ei olnud sellest vaimustatud, kuid takistusi ka ei teinud. Minule oli see uus kogemus teist laadi inimeste ja suhtumistega.
Teisel praktika-aastal tutvusin oma tulevase abikaasaga, kes oli kohalikku lasteaeda tööle suunatud. Meie kihlumisse suhtus õpetaja reserveeritult, küllap ta nägi ette, et selline staatus noore teoloogiaüliõpilase õpingutele kaasa ei aita.
Pingsa mõttetöö vaevas
Kolmandal praktika-aastal veetsin osa kevadest ja pool suve Kaukaasias, sellest enamik aega ühes Georgia (Gruusia) mägikloostris. Seal oli aega mõelda iseenda ja oma tuleviku valikute üle. Rännuteed käidud, võisin jätkata oma teoloogiaõpinguid ja praktikat Salumaa juures. Seda kuni abiellumiseni aasta hiljem.
Minu lõunamaal viibimise ajal oli üks õpetaja juures pikemalt viibinud noormeestest üritanud Karjalas ületada piiri ning pääseda Soome. Kinnivõtmise järel tuli tal mitu aastat viibida psühhoneuroloogiahaiglates, mida tollal praktiseeriti ka vangistuse asendusena. Riiklik julgeolek aktiviseerus. Ka mind kutsuti Pärnusse ülekuulamisele. Tunti huvi, miks noored Salumaa juures käivad ja mida nad seal teevad.   
Palju tähelepanu pööras Elmar Salumaa oma kirjatöödele. Kirjutusmasina klõbinat kuuldus tema toast tihti. Ta tegi tõlketöid ning kirjutas ettekandeid. Pikka aega oli tal käsil suurteos «Dogmaatika märksõnades». Selle kirjutamise ajal oli õhus tihti tunda väga pingsat mõttetööd.
Polnud harvad juhtumid, et ta oli otsekui vaevas, kui ei leidnud teoloogiliste mõistete väljendamiseks sobivat eestikeelset sõna või väljendit. Mõnikord tuli ta küsima ka minult, kuidas üht või teist asja paremini väljendada või öelda. Harva kui ma midagi mõistlikku kosta oskasin. Kuid olulisem minu vastusest oli see, et õpetaja häälega oma mõtteid väljendades iseendaga aru pidada sai ning selgust leidis. Siiski oli mul au neid mõisteid ja märksõnu esimesena lugeda ja jõudumööda kaasvõitlejatele masinkirjaliselt ka paljundada.
Kohaloleku mõju
Lisaks vaimuliku- ja õppejõutööle oli õpetaja õlgadel ka kodune majapidamine ning söögitegemine. Tema tehtud toidud olid maitsvad ja hästi valmistatud. Nõudepesemine oli rohkem praktikandi ja teiste poiste töö.
Millal ja kuidas õpetaja kõigega toime tuli ja hakkama sai, on siiani imestamist väärt. Ilmselt sellal, kui teised alles hilisest magamaminekust endid välja puhkasid, oli õpetaja juba mitu tundi üleval olnud ja toimetanud. Lõunasöögi järel armastas ta natuke lebada ja lugeda ning väikest lõunauinakut teha. Viimane kujunes tihti väga üürikeseks, sest sageli tulid kohalikud poisid pärast koolipäeva pastoraati aega veetma – vestlema, lugema ning malet mängima.
Nii mõjutas Salumaa oma kohaloleku ja pedagoogilise intelligentsusega lisaks praktikantidele ka paljusid kohalikke noori inimesi, kellest mitmed on kujunenud väljapaistvateks ja tuntud isiksusteks.
Tõnu Linnasmäe,
Elmar Salumaa praktikant aastatel 1978–1981

Elmar Salumaa mõtteid

* Ärge lugege kantslist moraali, vaid süvendage inimeste eneseväärikust.
* Ma ei ole väga vaga. Hea, et ei ole usu kraadiklaasi. Me ei saa usku mõõta.
* Mõttetud on diskussioonid teemal, kas Jumal on olemas või ei ole. See on ainult ajaviide.
* Ega Jumal ei taha, et me inglid oleks, selleks ei ole meid ta loonud. Tal on oma inglid.
* Jumalat teenime me kaasinimese teenimise kaudu.
* Minu kõige parem kogudus oli vangilaagris.
* Armuda saab ainult üks kord elus. Olen seda tundnud.
* Ema esimene ülesanne on õpetada lapsele, et ükskõik, mida ta ka ei teeks, jälgib teda üks silm.
* On olemas ka kristlik huumor. Ka Jeesus Kristus ironiseerib inimese üle.
Mõtteterad filmist «Eestiaegsed inimesed. Elmar Salumaa», 1995.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)