Minu lapsepõlve jõulud

Olime minu viiendaks sünnipäevaks kolinud Tartus Karlova linnaossa. 

See oli kui muinasjutt, kuigi vett pidi tooma kõrvalmaja keldrist ja tubegi oli vaid kaks ning köök suisa olematu. Aga kui mõelda, et vangilaagrist tulnud isa oli Tartus leidnud endale armsa nooriku ja saanud päris oma kodu, oligi kõik superluks. Taustajõududeks, nagu nüüdsel ajal öeldakse, olid üks vanaisa ja üks vanaema. Sõjast oli möödas paarkümmend aastat ja elust tunti rõõmu.

Üks oli toona täiesti kindel – vanaisa tõi 23. detsembril kuuse. See oli suur ja kahar. Vanas puumajas oli tubade kõrgust kolm meetrit ja enam. Mõnikord tuli kuuske alt pisut lühemaks võtta, et see tuppa ära mahuks. Ei lugenud, kas järgmine päev oli tööpäev või mitte, jõuluõhtul istusime pidulauas ja tuli jõuluvana. Kummalisel kombel koputas ta alati köögiuksele ja kandis musta lambanahast kasukat. Just sellist nagu vanaonul. Erilisena on meelde jäänud üks kingitus. Siis juba teadsin, et kinke ei too müstiline jõuluvana, vaid neid teevad lähedased. Nii palusin vanaonult iluuiske ja suur oli rõõm, kui need kingipakist leidsin. Isa oli mu nuiamise peale kuskilt toonud küll tritsud, aga neid tundus toona piinlik jalgagi panna. Ja ega ma nondega vist uisutadagi poleks osanud. Panen praegugi vahel uisud alla, need on mul endal täitsa olemas.

Jõuluaeg kestis kolmekuningapäevani, kui isa või vanaisa kuuse välja viis. Alati jäi jõuluaega sünnipäev või kaks. Kui minu ristiema sünnipäevale Võrumaale ei jõudnud igal aastal, siis meeldejääv oli tema juurde minek küll. Selleks laenas isa töökaaslaselt auto ja sõit mööda vana Võru maanteed võis alata. Kui maanteemuhuks kutsutud auto Urvaste juures mäest alla ja teistpidi üles urises sõita, tuli kananahk ihule.

Tartu-ristiema oli sündinud aga just jõuluõhtul. Isapoolse suure suguvõsa Tartu kandi rahvas kogunes jõulunädala laupäeval ikka tema poole. Käidi saunas, söödi sülti ja oodati jõuluvana. Vanemad uurisid, kuidas läheb isa teise õe naabriks olnud Harald Tammuril. Isa meenutas vahel imelisi pääsemisi oma elus, mis lõppesid tõdemusega, et mingi võimas jõud juhib meie elu, aga et see Jumal on, selleni jõudis ta palju hiljem, enne surma.

Ajal, mil juba koolis käisin, tumestas seda muidu rõõmsat aega kindlasti mingi kontrolltöö. Eriti, kui see oli matemaatikas. Aga sedagi pehmendas ees ootav nääripidu ja vana-aasta.

Üks on kindel, jõulud olid perepühad. Saadi kokku ja tunti üksteisest rõõmu. Kindlasti käidi rõõmsaid pühi soovimas Raekoja-papil. Raekojaga polnud minu vanaisa õemehel küll rohkem pistmist kui see, et ta abikaasaga elas sellenimelisel tänaval. Hea on tagantjärele mõelda, et kingituste ostmisele aega ei kulutatud, küll aga külastati vanaks jäänud sugulasi. 

Rita Puidet