Esileht » Elu ja Inimesed » Ühiskond »

Minu kõne Eestile

22.02.2017 | , , , , , , | Rubriik: Ühiskond

Iga inimene näeb asju oma silmade, mõistuse ja südamega. Mõeldes Eestile küsin ma kõigepealt iseendalt: mida kujutab minu jaoks Eesti?
Maad ja rahvast? Seda küll. Aga veel? Ajalugu, kultuuri, keelt – kõike seda, mida meie esivanemad ja me ise oleme loonud ja mis meie jaoks Looja on loonud – imeilus põhjamaa, tõsi küll, üsnagi kivise pinnasega, aga ikkagi viljakandev, õitsev ja rohelusse uppuv. See on see maa, mis meile hoida ja kaitsta on antud.
Me oleme eestlased ning meil on oma kaunikõlaline ja rikas emakeel. Nõukogude aja lõpuaastatel kirjutasin luuletuse, milles olid värsid:

Minu suus on minu emakeel,
ainuke, mis mul on jäänud veel.
Ainuke, niisama nagu hing,
ilma milleta ei oleks mind.
Jah, nii oleks. Ei oleks mind ega teisi rahvuskaaslasi. Kui kaob keel, siis kaob ka rahvas. Hoidkem siis oma keelt nagu hinge risustamise ja kadumise eest. Et olla ja püsima jääda.
Meil, eestlastel, on palju, mida on vaja hoida ja kaitsta. Mõni aeg tagasi leidsin internetist maailmakaardi, millel kujutati usundeid eri maades. Eesti oli seal määratletud õigeuskliku maana. Kas tõesti? Jah, nii see on, kui lähtuda rahvaloendusel tehtud küsitlustest, aga mitte ajaloost ega kultuurist. Järelikult ei peagi muu maailm meid enam päriselt nendeks, kes me tegelikult oleme.
Järelikult ei ole luterlus, millest pärineb meie kirjakeel ja mis on pannud aluse meie rahva haridusele, enam meie pärisosa. Suure osa oma näost on Eesti sellega nagu kaotanud. Jääb ainult usk ja lootus, et miski pole pöördumatu, kui vaid jätkub tarkust mõelda ja mõista.
Eesti on tänapäeval osake postmodernistlikust paljude tõdede maailmast, milles absoluutsele tõele polegi enam kohta. Ometi olen ma veendunud, et mingid tõed on absoluutsed ega olene inimlikest hoiakutest ja suhtumistest. Üheks sellistest tõdedest on tarkuse ülimuslikkus, mida juba Vanas Testamendis on peetud kõrgemaks väärtuseks kui kuld ja hõbe. Neidsamu võrdlusi kasutab ka meie lauluisa Kreutz­wald „Kalevipojas“, kui ta kirjutab: „Ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb tarkust tunnistada.“
Tarkus ei ole seesama mis teadmised, aga tarkusel on omadus, mis avab tee teadmistele ja oskuse neid hinnata. Tarkus ei ole õpitav, seda tuleb otsida ja leida. Nii on öeldud Piiblis.
Kahjuks ei ole suuremale osale eesti rahvast Piibel ja kirik enam tarkuse otsimise allikaks, vaid pigem mingi anakronism, mis ei vääri tähelepanu.
Riigijuhtidel pole jätkunud tarkust, et viia kohustuslik religiooniõpetus kõikide koolide õppekavadesse. Selle tagajärjel lokkab religiooni puudutavates küsimustes äärmuslik võhiklikkus. Ja seda isegi kõrgkoolide lõpetanute hulgas!
Ajalehtedes kirjutatakse sageli uhkustundega, et me oleme Euroopa riikide hulgas kõige sekulaarsem maa. Kui sekulaarsus on eesmärgiks, siis küsigem endalt, milliseid hüvesid see eesmärk endas kannab.
Puudujäägid teadmistes sillutavad teed ühiskondlikele vastuoludele, sünnitades äärmuslikke ideid ja vaenu. Ühe markantsema näitena võiks tuua ettepaneku Eesti riigihümni viimase salmi sõnad ära muuta või hoopis hümn uue vastu vahetada. Keegi ajakirjanikest kirjutas etteheitvalt, et 24. veebruaril vabariigi aastapäeva lipuheiskamistseremoonial laulab meeskoor „Hoia, Jumal, Eestit, meie kodumaad …“.
Õnneks ei koosne Eesti ainult võitlevatest ateistidest. Pigem on tegu üksikute eranditega, keda tiivustab tagant haiglane silmapaistmiskirg. Sekulaarse elanikkonna enamus on avatud hinge ja südamega ning humanistlike vaadetega, seistes niimoodi kristlikule eetikale üsna lähedal. Nad laulavad hümni lõpuni, sest miks ei peaks nad tahtma meie isamaale NATO tankide kõrval ka Kõigekõrgema kaitset.
Head iseseisvuspäeva sulle, Eesti!

agu sisask

 

 

 

 

Agu Sisask,
tõlkija, kirjanik ja luuletaja

—–

Kui küsisin, mida meie Jumalal oleks meile ütelda Eesti Vabariigi 99. aastapäeval, siis võtsin lahti vaimulike loosungite raamatu ja see pani mind lausa jahmatama. Sõnum oli meie mineviku ja tuleviku kohta.
„Jumal lunastas nad armastuse ja kaastunde pärast, tõstis nad üles ja kandis neid kõigil muistseil päevil“ (Js 63:9).
„Te olite „nagu eksijad lambad“, aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole“ (1Pt 2:25).
Salm Jesaja raamatust räägib, kuidas Jumal selle pisikese rahva on nii imepäraselt lubanud saada rahvaks, kellel on koht ja tähendus selles maailmas. Salm Peetruse kirjast aga räägib, mida see rahvas vajab, et edaspidigi olla rahvas, kellel on nimi ja kes on arvestatav ka tulevikus. See on juhtnöör meile edasiminekuks ja peaks panema meid järele mõtlema samme, kuidas astuda Jumala näidatud teel.
Juba pikka aega olen märganud, et Herrnhutis loositud päevaloosungitel on midagi olulist ütelda meie rahvale. Meie Jumal paneb meid tähele. Palvetage hoolega!

Haamer,Eenok

 

 

 

 

Eenok Haamer,
Mustvee koguduse õpetaja

—–

Soovin Eesti riigile, et säiliks tema iseseisvus ja riigis valitseks rahu. Et riigijuhtidel oleks tarkust juhtida riiki nii, et kõigepealt oleks tagatud riigi huvid ja alles seejärel üksikisikute hüved.
Soovin, et rahvas oleks ühtne; et ühiskonnas poleks lõhesid ja kaoksid probleemid, mis seda põhjustavad. Rahvas peab saama elada oma elu rahulikult ja lootusrikkalt.
Veel soovin, et perekondades valitseks kristlik südamerahu. Riik peaks tagama, et noortel oleks võimalik saada hea haridus, sest ainult tarkusega saab elus edasi. Soovin, et inimeste vahel oleks leplikkust, et inimesed hooliks üksteisest ja armastaks üksteist. Hea sõnaga jõuab kaugemale kui kurjaga.

felita viikna

 

 

 

 

Felita Viikna,
legendaarne Tartu kooliõpetaja, 102aastane

—–

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,
kui kaunis oled sa!
Kui neid papa Jannseni loodud laulusõnu 1869. a esimesel laulupeol lauldi, jäi Eesti Vabariigi väljakuulutamiseni veel 49 aastat. Aga küllap juba tollased lauljad oma hinges adusid, et see õnn ja rõõm pole pelgalt üürike hetk lustimiseks, vaid õnnistus kogu eluks ning põlvest põlve pärandatav elutarkus, mis kestab ka läbi keeruliste aegade.
Eesti riigi 99 aasta jooksul on aeg-ajalt üles tõstetud küsimus, miks meie riigihümni kolmandas salmis peab olema see „Jumal“, kui suur osa eestlastest pole usklikud. Ei ole meie ainus ilmalik riik maailmas, mille hümn kutsub Jumalat maa ja rahva kaitsjaks.
Meie hümni sõnade autoril ja Eesti Vabariigi asutajail oli Jumalaga väga selge ja isiklik vahekord. Hoolimata sellest, et rahvas täna veel elab üle poole sajandi pikkuse ateistliku propaganda jääknähtusid, ei jää meie viimasteks eestlasteks. Iga põlvkond peab õppima nii omariikluse kui selle sümbolite ajalugu omas ajas mõistma ja hoidma.
Hümni kolmandal salmil on praeguses ajas hoopis universaalsem tähendus. Jumal saab olla siin väga suur üldistus. Kristlastele oma, maausulistele või muslimitele oma. Ka uskmatuil on sellele sõnale oma tähendus. Aga üldkokkuvõttes tähendab see ju ikka lootust, et nii meile kui meie lastele on varuks midagi paremat ja kindlamat, kui hetke oludes julgeme prognoosida.
Lõppeks on kõik usu küsimus. Kaasaja inimest on õpetatud endasse uskuma. Eks kasinal ajal ole ehk sellestki abi. Aga oma saatusest suuremad suudavad olla vaid rahvad, kelle usk on neist endist oluliselt suurem.
Su üle Jumal valvaku,
mu armas isamaa!
Ta olgu sinu kaitseja
ja võtku rohkest õnnista,
mis iial ette võtad sa,
mu kallis isamaa!
Elagu Eesti!

Salumae,Mart2015

 

 

 

 

Mart Salumäe,
USA ja Kanada praost, Toronto Peetri koguduse õpetaja

—–

Armas Eesti, mind kõnetab kõige enam see, et sa oled väike, armas, mitmenäoline ja mis kõige tähtsam – sa oled olemas. Sa oled minu nägu niisama palju kui igaühe teise nägu, kes siin elab ja sind omaks ning armsaks peab.
Elu Eestimaal jagub igasse kanti, räägitagu mida tahes. Sõidan igal nädalal Tallinna-Sangaste vahet ning näen üsna hästi, kui erinev ja kirev on see elu ja olu. Jagub ettevõtlikke inimesi, tarku inimesi, töökaid ja andekaid inimesi.
Veel jagub, aga aasta-aastalt on meid vähem. Tallinnas seda ei märka, Kalamajas ei mahu lapsed kooli ära, aga Valgas on raske mõista, kuidas värske riigigümnaasium õpilasi täis peaks saama.
Eesti ühes oma puhta õhu ja vee ning ilusa loodusega on maailma parim paik, kus elada ise ja kasvatada lapsi. Ma usun, et õige pea avastame selle taas ja meid saab olema palju enam.
Siis ei pea me enam kartma, et kui keegi piiri taha tööle suundub, jääb Eesti vaesemaks. Ei pea kartma, et Eestimaa võtavad üle inimesed, kes pärinevad teisest kultuurist.
Tunneme uhkust ja rõõmu nagu kodanikule kohane.

sibul

 

 

 

 

Priit Sibul,
riigikogu liige

—–

Mõned hetked on sümboolsed, mis koondavad endasse sõnutsi püüdmatut. Eesti tunnet.
Üks kirgas pilt: tulen mööda kodutänavat, hele kevadine talvepäev. Mööda teed tulevad kaks esimese klassi jütsi, õpikud käes, ja täiel häälel laulavad Eesti hümni. Harjutavad. Hõiskavad nõnda mitu korda algusest lõpuni.
„Mu isamaaaaa, mu õnn ja rõõm … “ kõlab üle majakatuste. Mingi suur rõõmu- ja tänutunne valdab hetkeks, et niimoodi saab mööda teed lauldes minna, vabalt ja hõisates oma hümni. Kartmata Siberisse saatmist, vangistamist, repressioone.
Teine hetk on haiglas, kus töötan hingehoidjana. Vene rahvusest üle kaheksakümneaastane raskesti haige naine, kellega on olnud pikad vestlused, on minult palunud, et ta tahaks kuulata „estonskii gimn“. Olen sel päeval hümni (faili, mille saab maha laadida iga Eesti inimene Eesti.ee kodulehelt) väikese mängijaga kaasa võtnud.
Ja siis ta kuulab seda, kõrvaklappidega. Istun vaikselt ta voodi kõrval. Ta palub „ještšo raz“. Laulab vaikselt ümisedes kaasa. Siis „i ještšo raz“. Sellesse hetkesse kaovad kõik poliitilised vangerdused-vingerdused, meedias võimendatud vastuolud ja vaenud. Selles hetkes on päris Eesti. Meie Eesti.

Aaslav_Tepandi,Katri

 

 

 

 

Katri Aaslav-Tepandi,
lavastaja, teoloogiamagistrant, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hingehoidja

—–

Olen tänulik, et mul sinu kodanikuna on võimalus elada rahus ja piisavalt vabalt. Võin öelda, mida pean oluliseks, arvata ja uurida, mida tahan (muidugi teisi solvamata) ega pea kartma, et mind selle eest vangistataks või tapetaks.
Võin käia koolis, muretsemata selle pärast, kas ja millal kõhu täis saan süüa või kas haridust endale lubada saan. Tean, et häda korral saan abi ega pea igal sammul pelgama kuritegelike jõukude omavoli nagu mõnel teisel maal.
Inimestel on võimalik leida tööd ja ennast arendada. Olles veidi ka väljaspool Eestit ilmas ringi käinud, oskan hinnata kõike seda, mis meil on nii ühiskonna kui ka näiteks kliima poolest.
Tean, et kõik see vabadus ja heaolu pole sündinud iseendast ega juhuslikult, vaid paljud on selle nimel pidanud kannatama või lausa oma elu jätma.
Olen neile tänulik.

Osvald_Nigola

 

 

 

 

Osvald Nigola,
õpilane, 12aastane

 

Teemad:

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)