Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Minu kokkupuuted kirikuga

27.05.2009 | | Rubriik: Persoon kaasajast

EELK Teeneteristi III järgu ordeni kavaler Rapla maavanem Tõnis Blank ütleb, et tema suhe kirikuga on privaatne, üsna individuaalne ja pigem seesmine.

Suur valgus otsib sinu sisse teed.
Peaasi, et sa ennast nüüd ei sule.
                      Ain Kaalep

Igal pühakojal on eriline aura. Olgu tegemist suure ja võimsa ehitisega või väikese külakirikuga. Minu töökabineti aknast Raplas on näha Eesti ainus kahe torniga maakirik, ehitatud aastal 1901. Imetlen toonaste meistrimeeste oskusi sellise imposantse ja suursuguse pühakoja valmistegemisel.

Kirikumägi oli mõnus paik
Olen pärit Tartumaalt Rõngust, kus Blankide suguvõsa juured ulatuvad Põhjasõjani välja. Pea sellest ajast on pärit ka ristid meie pere hauaplatsidel. Kuid mitte ristid ja sambad pole olulised, vaid inimesed eelnevatest aegadest, tänu kellele oleme meiegi siia ilma tee leidnud.
Olen lapsest saati harjunud surnuaias käima ega karda seda paika ka öösel. Parema meelega käingi oma vanavanemate ja isa haual just õhtuhämaruses või päris pimedas, kui küünlavalgus tekitab suurema koosolemise ja soojuse tunde – ka lahkunud kuuluvad meie maailma ja nende kodu saab sellest heledust juurde.
Mind ristis Rõngu kirikuõpetaja Eduard Kalda. Nõukogude ajal koolis käinuna ei tulnud kirikus käimine suurt kõne allagi. Kirikumägi oli aga mõnus paik mängimiseks. Mäletan kooliajast ka seda, kuidas kodus sai läbi ragina ja kahina kuulatud Ameerika Häält ja eriti vanaonu Uno Planki jutlusi suuremate kirikupühade ajal. Vanaisa vend Uno oli kirikuõpetaja, emigreerus sõja jalust ja jõudis lõpuks Ameerikasse, kus ta alles mõni aasta tagasi 99 aasta vanusena lahkus.
Pärast Rõngu kaheksaklassilist kooli jätkasin õpinguid Elva keskkooli humanitaarkallakuga klassis. Olen oma toonase võimalusega ääretult rahul. Õppisime süvendatult eesti keelt ja kirjandust, võõrkeeli (saksa, soome, ladina), kaasaegset väliskirjandust, mida toona tavakeskkoolide ainekavades polnudki, kirjandusteooriat, poeetikat, kultuuri- ja teatrilugu.
Vene kirjandust õppisime vaid vene keele tundides. Mitmeid aineid loetletutest andis Ain Kaalep. Eks sellest ajast on pärit ka esimesed arusaamised kristlikust maailmast.

Lauluga teenimas
Tartu ülikooli päevil (lõpetasin majandusküberneetika eriala) laulsin ülikooli kammerkooris Vaike Uibopuu ja Tiiu Otsuse käe all. Tänu laulule oli meil palju kokkupuuteid kirikuga läbi muusika – nii füüsilises kui vaimses mõttes. Kirikukontserte oli palju, kuid ühe suurima elamuse laulmisest saime Kiievis Sofia katedraalis.
1982. aastast on minu koduks Kehtna alevik Raplamaal ning minu töö on olnud tihedalt seotud põllumajanduse ja maaelu edendamisega. Kuid aega jagus ka laulmiseks erinevates koorides. Üks omanäolisi oli Järvakandi Peetri kiriku noortekoor, kus laulsime abikaasaga mõlemad seitse aastat. See oli pisikene koor, 10–12 liiget, millega laulsime a capella mitmehäälseid laule ja koraale. Koorijuhiks oli Maiu Kell-Kangur.
Seega olid pea kõik pühapäevad ja kiriklikud pühad seotud teenimisega laulu läbi. Ja mitte ainult kodukirikus, vaid ka mujal Eestis. Järvakandi kirikul on sõpruskogudus Soomes Juvas, kus käisime ka oma kooriga kontserte andmas.
Peetri kirikust on meeles ka üks seik, kui meie kogudusel olid külalised Saksamaalt. Ei mäleta täpselt, kas tõlki polnud või ei saanud ta mingil põhjusel teenistusel osaleda, ja minul paluti Saksa naisõpetajat tõlkida. Nii ma siis seisingi tema kõrval kantslis ja panin eesti keelde ümber nii jutlust kui etteloetud kirjakohti Piiblist. Algul pabistasin väga, kuid lõpuks, kui tundus, et sain hakkama, valitses hinges eriline rõõm ja rahulolu.
Olles Kehtna valla volikogu esimees, püüdsin ikka leida võimalusi toetada valla pühakodade remonti. Ka Järvakandi Peetri kirik asub Kehtna vallas.
Kehtna vallas on üks isemoodi hooldekodu Petrula, mis saanud toetust Soome eraannetajatelt, vallalt ja viimasel ajal ka riigilt. Tegu on omamoodi turvakoduga – taluga, kus leiavad uue kodu eluga pahuksisse läinud mehed. Perenaine Aliide Nüganen peab korda kristlike väärtuste ja kiriklike kommete alusel.
Raplamaal Pahklas asub veel kristlikul hoolekandel põhinev Camphilli küla, kus ühtse kogukonnana elavad vaimupuudega inimesed.

Maavanemana koos kirikuga
Tänavu augustis saab mul täis viis aastat maavanema ametis. See on olnud raske ja töine aeg, kuid andnud võimaluse kohtuda paljude toredate inimestega ja lähemalt tundma õppida väga erinevaid valdkondi. Raplamaa pakatab loomingulisusest.
Loodetavasti teavad paljud Rapla kirikumuusikafestivali. Vaatamata rasketele aegadele toimub festival ka sel suvel ja juba 17. korda! Maavanemana on mul tulnud juhtida festivali nõukogu. Selline üritus väljaspool pealinna loob ka maainimestele võimaluse nautida kõrgtasemel intellektuaalset süvamuusikat ja suurvorme oma kodukirikus. Tänavuse festivali kontserdid toimuvad 18. juulist 7. augustini maakonna kirikutes. Kutsun kõiki neid kontserte külastama.
Raplamaal on pika traditsiooniga kirikujuhtide nõupäevad, mida on peetud iga aasta esimeses kvartalis. Arutletud on religiooniõpetusest koolis, pühakodade programmist ja muinsuskaitsest, kalmistute korrashoidmisest ja andmebaaside digiteerimisest, koostööst kohalike omavalitsustega, hingehoiust ja surijate hooldamisest. Vastavalt teemale on ka erinev kokkukutsutute seltskond, kuid kirik on alati esindatud.
Mulle meeldivad kirikujuhid ja -õpetajad, sest nad on filosoofid, mõtlejad, hingehoidjad. Tarkade inimestega on meeldiv suhelda. Ma pole paljuks pidanud õnnitleda kogudusi nende pühakodade suurematel tähtpäevadel ja ka õpetajaid nende isiklikel juubelitel.
Aga hingehoidu on meil kõigil vahel vaja, olgu me enda arvates nii tugevad kui tahes. Ja üleüldse peaks meie koolide õppekavad sisaldama rohkem filosoofiat – eetikat, moraali, väärtushinnanguid. Kümme käsku elamisjuhisena, mille Jumal andis Moosesega Siinai mäe jalamil sõlmitud lepingu kaudu inimestele, pole oma aktuaalsust kaotanud.

Usaldusest ja sisemisest valgusest
Kahel korral viimase viie aasta jooksul on toimunud ETV jõulujumalateenistuse salvestused Raplamaal – Vigalas ja Raplas. Vigala teenistus oli Eesti Kirikute Nõukogu, presidendi kantselei ja ETVga juba kokku lepitud, kui lahvatas see õnnetu konflikt muinsuskaitsega Vigala altari ülevärvimisest. Asi läks isegi nii teravaks, et muinsuskaitse nõudis teleülekande üleviimist mõnda teise kirikusse. Seda siiski ei juhtunud ja meie väikene armas külakirik pääses kaardile.
Viimastel aastatel on Tallinnas ja mujalgi Eestis hakatud korraldama palvushommikusööke. Eesti Evangeelse Alliansi õhutusel otsustasime ka Raplamaal midagi samasugust teha. Oleme nüüdseks kahel aastal detsembris palunud advendihommikule kohalikke kiriku- ja vallajuhte ning ärieliiti, et üheskoos mõtiskleda elu püsiväärtuste üle.
Esimesel aastal olid meie jututeemaks väärtushinnangud (nii kirikus, ärielus kui panganduses), mullu detsembris rääkisime usaldusest. Ja nagu hiljem on selgunud, on just usaldusest põhjust viimasel ajal kõige rohkem kõnelda.
Minu suhe kirikuga on privaatne, üsna individuaalne ja pigem seesmine. Ma ei hõiska ega kuuluta seda laiale ilmale. See riik on sisemine.

Tõnis Blank,
Rapla maavanem

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)