Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Minu jõulude retsept

22.12.2010 | | Rubriik: Tähtpäev

Harju-Madise koguduse õpetaja Joel Siim: piparkoogitaigna tegemiseks tasub valida üks tõeliselt külm talvepäev. Merle Prass-SiimPaari aasta eest küsis meie sõpruskoguduse ajalehe toimetaja, millest koosnevad Harju-Madise kirikuõpetaja jõulud. Sellest küsimusest sündis kirjatükk, mida tahan jagada ka Sinuga, hea Eesti Kiriku lugeja.
Kuusk
Alati, kui näen akna taga lund sadamas, meenub mulle üks eriline jõuluhommik. Oli äärmiselt külm talv. Kodus oli jahe (see oli üks neid viimaseid nõukogude aastaid, kõigest oli puudus – ka masuuti jätkus vaid nii palju, et majad päris külmaks ei jäänud). Tõmbasin villased sokid jalga ja hommikumantli peale – oli selline hallivõitu hommik, ja akna taga sadas lund.
Istusin elutuppa kuuse alla. Tundsin kuuseokstest tõusvat hõngu, mis segunes piparkookide lõhnaga … Miski ei ole võrreldav tõelise kuusega. Ma tean, mida tähendab minna metsa ja otsida sealt maailma kõige ilusam jõulupuu – päris oma puu. Ja tunda selle lõhna jõuluhommikul.
Jõuluvorstid
Eestlaste jõululauale on traditsiooniliselt kuulunud seapraad, hapukapsas ja verivorst. Küllap on meie jõulutoidud pärit ajast, mil liha oli eestlase laual haruldus ning igapäevaseks toiduks oli aganaleib, silk ja hapupiim. Kuid jõuluks püüdsid meie esivanemad panna lauale parimat.
Veel umbes viisteist aastat tagasi kuulus minu pühadeksvalmistumise juurde ka verivorstide tegemine. See oli minu ja vanaema ülesanne. Tähtsa päeva saabudes tegi vanaema tule pliidi alla ning pani vorstipudru hauduma. Seda maitsestati tublisti pipra, sibula, peki ja vorstirohuga. Puder oli alati nii maitsev, et seda tuli maitsjate eest kaitsta. Nad oleksid muidu terve poti tühjaks söönud …
Mina olin vorstide siduja. Iga 15 cm tagant sidusin valge niidiga vorsti kinni. Algul püüdsin seda teha ettevaatlikult, et mitte end ära määrida, kuid hiljem olin koos vanaemaga küünarnukist saadik pudruga koos. Vorste ei tohtinud liiga täis toppida ega ka tühjaks jätta: muidu keevad lõhki.
Mul on tõsiselt kahju, et viimased viisteist aastat oli mu vanaema tervis nii halb, et selline vorstitegu käis talle üle jõu. Täna istub ta juba üle aasta taevariigi lauas.
Piparkoogid
Vabrikukaup ei ole kunagi võrreldav päris oma piparkookidega, mis on tehtud ise algusest lõpuni. Piparkoogitaigna tegemiseks tasub valida üks tõeliselt külm talvepäev, sest palju tuleb seista pliidi ääres ning pärast tainast sõtkuda.
Millised lõhnad täidavad sel hetkel kogu maja, kui võtad suure tassitäie äsja uhmris peeneks tambitud vürtse (vähemalt seitse, veel parem – 12) ja valad need keeva siirupi hulka! Kui taigen on valmis, siis peab ta nädalakese seisma, et kõik vürtside maitsest ja lõhnast läbi imbuks. See on just paras aeg teha sagedamini asja külmkapi juurde …
Muusika
Jõulumuusika on teistsugune. Ka see, kes ei tunne keelt või sõnu, tunneb ära jõulumuusika. Seda kuuleb vaid jõuluajal. Muusika on lahutamatu osa jõulutundest.
Kuid mul on kahju inimestest, kelle jaoks jõulumuusika piirdubki vaid tuttava meloodiaga. Meie lauluraamatus on üks tõsiselt vapustav laul: «Su sõime juures seisan ma». Alles seda lauldes mõistame, milline on tõeline armastus …
Ja tegelikult laulame igal pühapäeval koos inglitega laulu, mida esmakordselt kuulsid karjased Petlemma väljal: Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel.
Jõulukirik
Meie pere ei ole olnud suurem kirikuskäija. Ent jõulukirik on kuulunud alati meie pühade juurde. Ka nõukogude ajal käis vähemalt jõuluõhtul kirikus siiski väga suur hulk noori.
Jõulukirikuga oli alati seotud sellise natuke keelatud asja maitse. Mäletan ühte oma esimestest jõulukirikutest. Käisin siis teises või kolmandas klassis. Järgmisel päeval kooli minnes oli suur kiusatus kiidelda oma «julgusega». Ema küll ütles: «Ära sellest kellelegi räägi!», kuid usaldasin saladuse oma parimale sõbrale. Sain teada, et temagi oli käinud kirikus. Nagu tuhanded teisedki.
Jõulud on nüüd riigipühad. Oktoobris ilmuvad esimesed reklaamid ja advendiajal on jõulud täies hoos, kuid jõulukirik on minu jaoks jäänud eriliseks kogemuseks ka pärast seda, kui olen ise juba üle 15 aasta rahvale jõulusõnumit kuulutanud. On jäänud selliseks kogemuseks, mis paneb altari ees võpatama ja toob silma pisara.
Nendest ja paljudest teistest asjadest koosnevad Harju-Madise kirikuõpetaja jõulud. Nende meenutustega soovin Sulle, lehelugeja, õnnistatud, rahulikke ja meeldejäävaid jõule.
Joel Siim

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)