Minu inimesed
/ Autor: Rita Puidet / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 17. oktoober 2012 Nr 40 /
Oma ameti tõttu tervitan uut päeva sageli bussijaamas ja saan nii osa ka elust, mis seal hommikuti aset leiab. Inimesed, kel pole põhjust oma madalast palgast rääkida, sest seda lihtsalt pole, teevad hommikust ülevaatust, kas kuskil pole midagi vedelemas. Mõni tühi pudel või ka midagi muud. Tavaline vaatepilt, millele erilist tähelepanu ei pööra, sest oleme sellega harjunud. Aga küsimus, mida hiljuti kuulsin, tekitas mõtteid. See oli: «Kas sa täna midagi söönud oled?» Mees ulatas naisele juustutüki, millest ise hammustanud oli.
Vaatamata elus ette tulnud raskustele olen õnnelik inimene, kuna mulle on antud teekaaslasteks suurepärased inimesed, minu inimesed. Pereliikmed, õpingu- ja töökaaslased. Kõigi nende kohta kehtivad laulusõnad «Nad ei karda hoolida – ei hoia häid emotsioone alla». Laulu «Minu inimesed» võib kuulata ja kuulata ja kuulama jäädagi. «Kui süda on suur, on vahemaa väike. Võib-olla ongi mujal parem,» laulab Chalise. Bussijaamas kogetud emotsioon ja viimase kahe nädala sündmused tuletasid selle laulu meelde.
Teeme elus pidevalt valikuid, osal neist on kaugeleulatuvad tagajärjed. Oleme valinud endale ameti, millega leiba teenida, millega teistele inimestele kasulik olla. Vahel nõuab kindlameelsust oma valikule truuks jäämine, kui silmapiiril terendab uus ja ahvatlevam horisont. Aga mis saab minu inimestest? «Teenin oma inimesi ja ei tee erandit. Ütlen veel kord – minu inimesed,» laulab Chalise. Nad on minu omad, kui lähen Avinurme või Lohusuusse või kuskile mujale. Nad on minu kõrval, kui meel on kurb, ja minuga, kui rõõmustan. «Minu inimesed – minu elu armastus,» kinnitab ka Tema.
Rita Puidet
