Esileht » Arvamused » Arvamus »

Minu Eesti

30.01.2008 | | Rubriik: Arvamus, Eesti Vabariik 90

Eesti on läänega uuesti põkkunud. Nüüd võiks pikaajaline kokkupuude läänega olla see, mis teeks eksiilis elanud eestlased raasu võrra kasulikuks meie maale.

Jutt käib võimest näha Eestit nii, nagu kõrvaltvaatajad seda näevad, samal ajal kui suudame olla ka Eesti enda lainepikkusel. Kui sul on keegi, kes suudab sind näha väljastpoolt, nii nagu välismaalased sind hoomavad (need aga ei soovi ilmtingimata öelda), ja on valmis seda informatsiooni sinuga jagama, nii nagu tõeline sõber seda teeks, s.t mitte pahatahtlikult, kujutab see endast minu arust siiani suuresti kasutamata jäänud rahvuslikku ressurssi.

Ilus, kuid armistunud
Eesti ja eestlased on minu jaoks ülekohut kaua talunud maa ja rahvas, kes sai lühikeseks ajaks oma tahtmise õitsval Eesti ajal ja asus tollal teel, mis oli suuresti tema enda oma ja õige. 20. sajand kohtles Eestit erakordselt halvasti, kui mitte arvestada sajandi head algust ja head lõppu.  
Eesti on minu jaoks alati olnud naissoost. Naine, kellele jagati Teise maailmasõja ajal ja pärast seda rusikahoope otse näkku. Meie üleminekud on olnud järsud. Meid on kistud erinevatesse ideoloogiatesse ja materialistlikesse süsteemidesse «uju või upu» printsiibi alusel. Selline on Eesti: ilus, kuid armistunud näoga.
Ka praegu on Eesti rahvuskeha minu jaoks naissoost, keda paljud kasutavad kurjalt, olgu need vodkaturistid või mõned meie enda inimesed, kelle jaoks röövmajandamine ja ratsa rikkaks saamine on olulisemad kui iidne reegel, mis on olnud kõikide hõimude ja põlisrahvaste endastmõistetavaks kuldseks reegliks. See pole keeruline filosoofia, kujutades endast ei midagi keerulisemat kui veresugulusele tuginevat altruismi. On võimalik elus läbi lüüa ainult enese peale mõeldes, kuid võib ka sellise lähenemise valida, kus kõikide käekäigu paranedes paraneb üldine heaolu. Seejuures ei ole ma sotsialist. Riigi olemasolu põhjus pole rikaste raha kantimine vaestele. Oluline on, et ei oleks vaeseid.

Kas võtab aru pähe
Üleminekuaeg Eestis pole lõppenud, vaid on möödas vähem keeruliste muutuste aeg nagu privatiseerimine. Hakkab ilmnema, kas Eesti annab välja innovaatilise rahvusvahelise tegija mõõdu.
Võisime varem kujundlikult öeldes olla ahistatud naise võrdkuju, kuid me lapsed võrsuvad vabaduses. Kas nad kasutavad seda olulisteks ja loomingulisteks asjadeks? Läheneb vabariigi 90. aastapäev, kuid tegelikkuses on taasiseseisvunud Eesti alles 17aastane vasikas. Kas ta võtab aru pähe? Siinkohal ei mõtle ma ainult noorte inimeste peale.
On aeg raputada maha ohvrirüü vaimses tähenduses. Pole midagi imestada, et keskealiste ja vanemate inimeste kohvilauas pöördub jutt sageli raske mineviku teemadele. Seda ei tohi unustada, aga tulevik olgu see, kuhu me pilgud on pööratud. Minevikku ei saa muuta, aga see, millist olevikku me kujundame – meie praegused teod ja käitumine –, oleneb nii moraalist kui unistustest.
Maailmas käib olelusvõitlus, aga ohvrid jäävad tee äärde maha pealtvaatajatena. Võime arvata, et oleksime väärinud õiglasemat saatust, aga keegi ei kingi meile seda. Ma ei taha, et meile kaasa tuntakse, olen rahulolematu, et meis nähakse meie endi praeguse käitumise tõttu idaeurooplasi.
Eesti on paljudes majandusarengut võrdlevates edetabelites 20. või siis 30. kohal. Pole paha tulemus, kui me oma tervishoiu näitajaid lähedalt ei uuri! Kui me ei soovi jääda neisse pingeridade positsioonidesse stagneeruma, kui tahame, et eestlaste arv kahe- või isegi kolmekordistuks, kui tahame väärikaid ja loomingulisi töökohti, kui tahame üldse uuesti väärikaks rahvaks saada (osalt me seda oleme ja osalt ei ole), kui tahame oma lastele õnne ja head vaimset tervist, siis seisame uue faasi – ajude kasutamise ja uute oskuste omandamise künnisel.

Elada ja töötada targemini
Innovaatilisuse ajastul peab eesti rahvas saama maratonijooksjaks, kes hoiab tervist ja kelle nupp peab töötama vähemalt sama palju kui jalad. Loomingulisemate ja paremini tasustatavate töökohtade loomine üksteisele peaks olema me peamine eesmärk, sest ületöötamine nüri tööd tehes on hinge tapmine. Pole meil vaja arvuteid häkkida, vaid elada ja töötada targemini, mitte ainult tööd lõhkuda – see on küpseks saada tahtva Eesti ülesanne.  
Võistlemise ja edasirühkimise monopol ei kuulu ainult meestele, selles osalegu mõlemast soost inimesed. Eesti naised on niigi hakkajad. Lihtsalt tuleb jäädavalt maha visata see vana kest, et oleme rahvas, kes on loodud olema ohver.
Aasta ei ole 1866 ja Eesti ei tarvitse olla romaani «Tuulest viidud» sõjajärgne lõunaosariikide tühermaa, kus luusivad ringi šarlatanid ja liigkasuvõtjad.
Oma asukohaga Baltoskandias on Eestil väljavaade saada põhjamaiseks, nagu on julgustanud president Ilves, milleks me kunagi tegelikult ka oleme olnud. Poola ja Ungari ei pääse kunagi Ida-Euroopa kütkeist, aga meile pakub geograafia seda erakordset võimalust.
Enesekindlad ja stiilsed Eesti naised kehastavad meid hästi, ongi sageli meie vapiloomad, ja aitavad viia meid tagasi väärikuseni, mille vana Euroopa on vahepeal ise käest libiseda lasknud. Eesti mehe teema pole üldse ebaoluline, aga sellest siiski mõni teine kord.
Goethe kirjutas: «Olenemata sellest, milleks võimeline oled või millest unistad, hakka sellega pihta. Julguses peitub geniaalsus, vägi ja ime.» Sama mõtet väljendab veel lihtsamalt Madalmaade Zeelandi provintsi vapikiri, mis minu vabas tõlkes kõlab järgmiselt: «Heitlen ja tulen siis päevavalgele.»

Jüri Estam

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)