Esileht » Arvamused » Arvamus »

Minge mägedele, tooge puid …

12.01.2010 | | Rubriik: Arvamus

Autor: Kristiina ZadinJuba pikemat aega on mind kõnetanud prohvet Haggai raamat. Ikka ja jälle tuletab see meelde, mis Jumal prohveti kaudu on öelnud oma rahvale. Ja see on nii iseloomulik just tänapäeval, mil on jõuliselt maad võtnud majanduskriis.
Prohvet pani need sõnad kirja aastasadu tagasi, ometi on see nüüd nii aktuaalne, justkui oleks kirjutatud eile. Jumal küsib meilt, kas meil on aeg istuda oma vooderdatud kodades, kui Tema koda on varemetes. Eriliselt kõnetab see mind, Tartu Pauluse koguduse liiget, sest ka minu kodukirik on praegu osaliselt tellingutes, ootab koguduseliikmete abi ja toetust.
Vägede Jehoova ütleb: «Pange tähele oma teguviisi!» (Hg 1:5). Kuidas me elame? Kas me märkame seda, kuidas kasutame oma aega, raha, andeid, mis meile on antud?
Kas paneme tähele, millised on meie väärtushinnangud, mida peame oma elus esmatähtsaks? Prohvet ütleb: «Te külvate palju, aga saate pisut; sööte, aga kõht ei saa täis; joote, aga janu ei kao, riietute, aga ei saa sooja; ja kes teenib palgalisena, teenib katkisesse kukrusse.» (Hg 1:6)
Paljud inimesed on lootnud ja oodanud palgatõusu, aga seda pole tulnud. Nad on õppinud ameteid, neil on head töökohad ja auväärt ametinimetused, aga pettumus on tabanud neidki.
Nad teenivad justkui katkisesse kukrusse, sest kõik väheneb. Jumal manitseb vaatama oma teguviisi, kuidas me elame. «Minge mägedele, tooge puid ja ehitage koda üles, siis on mul sellest hea meel ja ma ilmutan oma auhiilgust, ütleb Issand» (Hg 1:8).
Kas keegi teab, kus on need mäed, kuhu meid saadetakse? Kus on need metsad, kus kasvavad puud, millest Jumal prohveti läbi kõneleb? Mis puud need on, mis sobivad Jumala koja ehituseks? Eelkõige on need meie palvekäed. Jumal on palvete kuulja ja Tema teeb rohkemgi veel, kui me oskame paluda. Aga me ei tohiks väsida palvetamast oma kiriku, oma maa ja rahva eest.
Jumal kõneleb: «Te loodate palju, aga vaata, kõik väheneb; te toote koju, aga mina puhun selle ära» (Hg 1:9). Sellest, mida me oma tööga saavutame, ei piisa. See kaob märkamatult kuhugi ja ikka on vähe. Me pingutame veel rohkem, aga ikka kõik kahaneb, sest «kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga» (Ps 127:1).
Mõni inimene ütleb, et loota ei saa millelegi ega kellelegi kui vaid iseendale, oma käte- ja töövaevale.
Tõsi ta on, et Jumal on loonud meile käed-jalad ja kõik vajaliku, et saaksime teha tööd ja täita ülesandeid, mis meie ette on seatud. Kuid Ta on loonud meile ka südame, kuhu Tema ise sisse mahub, et võiksime saada targa südame.
«Te toote koju, aga mina puhun selle ära. Mispärast? küsib vägede Issand. Minu koja pärast, sest see on varemeis, teie aga jooksete igaüks omaenese koja asjus.» (Hg 1:9)
Kui me muretseme igaüks üksnes oma käekäigu, oma töökoha, palganumbri või pensioni väiksuse pärast, oleme rahulolematud ja otsime oma õigust, siis oleme kindlalt eksinud ja sattunud valele teele. Sest Jumal õpetab meid teisiti: «…otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi!» (Mt 6:33).
Sekulaarne maailm on palju teinud selleks, et röövida kergeusklikelt nii aega, raha kui ka tervist. Ja inimene on valmis raha eest nii üht kui teist raiskama. Et osa saada mingist labasest mängust või etendusest, ei loeta sageli rahatähti ega ole kahju neid välja anda.
«See rahvas ütleb: Aeg ei ole veel tulnud Issanda koja ülesehitamiseks» (Hg 1:2). Tundub, et seesinane rahvas ei ole mõistnud, et just nüüd on see aeg, mil vajame kirikut enam kui kunagi varem, ja kirik vajab meie toetust.


Liive Koppel,
kunstnik

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)