Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mineviku tähendusrikkus

28.02.2018 | | Rubriik: Arvamus

Ajaloohuvilisele jätsid Eesti Vabariigi juubelipidustused veidi vastuolulise mulje. Saja aasta tagustele sündmustele viidati teemakohastel üritustel küll meelsasti, ent mitte alati ei pakutud asjatundlikke seletusi nende tausta ja tähenduse kohta. Ilmselt ei tunne paljud eestlased selle vastu tänapäeval erilist huvi. Võimalik ka, et juubelipäevil tundus pidutsemine olulisem olevat kui omaaegsete sündmuste üksikasjadesse süüvimine.
Sündisid pöördelised otsused ju ülimalt keerulises olukorras, kus iseseisvust pooldanud parteide vahel olid sügavad maailmavaatelised erimeelsused ning päris suur osa Eesti rahvast hoopis enamlaste poole hoidis. Rääkimata revolutsiooni põhjustatud korralagedusest ning Saksa vägede lähenemise ja infopuuduse tõttu valitsenud segadusest. Põnevat lugemist selle kohta pakuvad omaaegsed ajalehed, mis on internetis kõigile vabalt kättesaadavad.
Selle osas aga, kuidas ajaloosündmuste üle ausalt ja asjalikult arutleda, on meil palju õppida soomlastelt. Näiteks puhkes nende kirikulehes Kotimaa hiljuti poleemika 1918. aasta kodusõja üle. Ühele kriitilisele kirjatükile vastates seletas sõjaväepiiskop Pekka Särkiö, et kirikul polnud tollal teist valikut kui asuda valgete poolele, sest vastasel korral oleks ta toetanud seadusetust ja vägivalda. Küll aga võib Särkiö meelest vaimulikele ette heita seda, et nad ei astunud välja nende kaitseks, keda hiljem punaste poole hoidmises süüdistatutena kohtuväliselt karistati.
Meie meedias taolisi arutelusid kahjuks napib. Seda enam tasub esile tõsta 25. veebruari „Kirikuelu“ saadet Vikerraadios, kus UI professor Riho Saard rääkis sellest, kuidas saja aasta tagused sündmused kirikuelu puudutasid. Seegi on päris vastuoluline teema. Ei tohiks ju unustada, et iseseisvuse sünniaegadel moodustasid vaimulikkonnast enamuse saksameelsed pastorid, kes eestlaste rahvuslikke püüdlusi ei toetanud.
Suur osa Eesti riigi rajamisel osalenud poliitikutest ei suhtunud omakorda aga kirikusse sugugi heatahtlikult. Teisalt on tõsi, et rahvas võis sotsiaalpoliitilistel põhjustel tollal küll vasakpoolsete parteide poolt hääletada, kuid ei jaganud tingimata nende negatiivset suhtumist usuasjadesse. Seda näitavad veenvalt 1923. aasta usuõpetuse rahvahääletuse tulemused.
Tõepoolest – kui tahame tänapäeva Eesti olusid ning muu hulgas ka kiriku ühiskondlikku rolli adekvaatselt mõista, ei saa me üle ega ümber ajaloo põhjalikust tundmaõppimisest.
Seetõttu on hea, et ka juubelinädala aegsed viited minevikule ei piirdunud alati ainult mõne üleva üksiksündmuse esiletõstmisega. Ega ka ajalooliste tsitaatide kasutamisega meie aja poliitilise sõnumi illustreerimiseks, nagu seda näiteks presidendi kõne puhul võis tähele panna. Igal juhul on põhjust soovida eriti just juubeliaastal ajaloolastele jõudu uurimistöö tegemisel ja tulemuste vahendamisel laiemale üldsusele.

Rain_Soosaar_oige copy

 

 

 

 

Rain Soosaar,
reporter

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)