Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Mineviku kirikuvargused on jätkuvalt aktuaalsed

01.11.2017 | | Rubriik: Kirikuelu

Eestist varastatud lühter Peterhofi muuseumis. Arhiiv

Juulis pälvis tähelepanu ajalehes Järva Teataja ilmunud uudis selle kohta, kuidas 1990. aastatel Ambla koguduse kabelist varastatud krutsifiks oli tundmatute isikute poolt kabeli ukse juurde tagasi toodud. Mis krutsifiksiga vahepeal juhtunud oli ja miks see otsustati kogudusele tagasi tuua, pole siiamaani selge.
Toimunu aitas avalikkuse tähelepanu juhtida minevikus toimunud kirikuvarguste teemale. Muinsuskaitseameti kodulehelt selgub nimelt, et tervelt 651 kunagi kirikutest varastatud kultuuriväärtusega eset on siiani kadunud. Eriti rängalt on varguste tõttu kannatanud õigeusu kirikud ja vanausuliste palvemajad, ent nimekirjas on ka mitukümmend luteri kirikut ja mõned vabakirikute pühakojad.
Varastatud on eriti ikoone, küünlajalgu, lühtreid, krutsifikse, armulauariistu jne, kuid ka näiteks skulptuure ja maale. Nimekirja alusel tundub, et eriti suurt laastamistööd tehti Eestimaa pühakodades 1990. aastatel. Mõned sissemurdmised on toimunud alles paari aasta eest, kuid üldiselt näikse tänapäeval kirikuvargused olevat harvaks muutunud.
Muinsuskaitseamet kinnitab ka, et lootust varastatut tagasi saada ei maksa kaotada. Kultuuriväärtusi leitakse igal aastal, mõnikord isegi selliseid, mis on kaotsi läinud veerand sajandit tagasi. Samuti pannakse kõigile südamele anda teada kultuuriväärtustest, mille puhul on tekkinud kahtlus, et need võivad olla varastatud.

Kirikuvaraste jälil
Sellest, kui suuri jõupingutusi on nõudnud kirikutest varastatud kultuuriväärtuste ülesleidmine ja omanikule tagastamine, rääkis Eesti Kirikule kunagine politseitöötaja Lembit Allingu. Temal õnnestus lahendada 1977.–1979. aastal Eestit tabanud kirikuvarguste laine.
Nagu selgub Kaire Puumets-Sõbra tänavu kaitstud magistritööst EELK kohta 1970. aastatel, olid vargused kirikutest nõukogude ajal suureks probleemiks. Ent alguses suhtusid võimud nende uurimisse leigelt. Näiteks teatas siseminister vastuseks usuasjade voliniku järelepärimisele 1970. aastal, et Iisaku kirikust varastatud küünlajalgade asjas ei algatata kriminaaljuurdlust, sest tegemist olevat ühiskonnale väheohtliku huligaansusega.
1970. aastate lõpus oli olukord muutunud. Ühelt poolt olid vargused sagenenud. Näiteks 1975–1979 murti sisse tervelt 26 luteri kirikusse üle Eesti. Puutumata jäid ainult Hiiu- ja Saaremaa. Teiselt poolt olid ka võimud hakanud teadvustama, et kirikuvarguste tõttu kaovad muu hulgas suure kultuuriväärtusega esemed.
Tollasele kriminaaljälituse valitsuse vaneminspektorile Allingule tehti asja uurimine ülesandeks seetõttu, et ta oli väheseid inimesi tolleaegses peamiselt venelastest koosnenud miilitsas, kellel oli sidemeid eesti kultuuritegelastega. Alustuseks kohtus Allingu tollase EELK peapiiskopi Alfred Toomingaga. Peapiiskop kurtnud talle koguni, et kui massilised vargused jätkuvad, pole võimalik enam jumalateenistusi pidada ja kirikud tuleb kinni panna.
Seejärel asuti kohe kirikute turvameetmeid karmistama, et edasist kahju ära hoida. Pühakodade uksed olid tollal enamasti küll lukus, kuid võtmed olid jäetud uste lähedusse. Nende asukohad olid teada Venemaalt tulnud turismigruppide giididele, kes kirikutes ekskursioone tegid. Ka oli mitme kiriku lähistele jäetud redeleid, mis võimaldasid kurjategijatel hõlpsasti akendest sisse ronida.
Allingu keelitas kogudusi suhtuma pühakodades leiduva vara kaitsmisesse hoolsamalt ning toimetama väärtuslikemaid asju mujale. Ministrite nõukogu võttis tema initsiatiivil vastu määruse kirikutesse raudkappide soetamiseks.
Varguste lahendamine aga nõudis tõsist tööd. Väljasõidud kuriteopaikadele võtsid palju aega, neid tuli teha iga ilmaga ja mõnikord õhtuti. Varaste jälile jõuti lõpuks tänu õnnelikule juhusele. Kolleegid Leningradi Ermitaažist teatasid kirikuvargustega tegelevasse töörühma kuulunud kunstiteadlasele Eda Liinile, et nende valdusesse on toodud lühter, millel on „saksa tähed“.
Allingu sõitis kohe sinna. Ermitaaži töötajad olid vastutulelikud. Ehkki hoidlatesse Eesti külalist ei lubatud, juhatasid nad ta ekspositsioonis olevasse Peeter I töötuppa. Suur oli Allingu üllatus, kui ta nägi selle laes eestikeelsete kirjadega lühtrit, mis oli varastatud Järvamaalt!

Läbi raskuste
Selgus, et muuseum oli selle soetanud ühest Leningradi antiigiärist. Sinna saabunud, avastas Allingu teisigi varastatud esemeid ning tuvastas antiigiäri dokumentatsiooni järgi ka isikud, kes need olid müügile toonud. Selgus, et varguste laine taga oli kolmeliikmeline jõuk, kes hiljem kohtu poolt vangi mõisteti. Nõudlus kirikutest pärinevate kunstiväärtuste järele oli Venemaal tollal nimelt suur, küünlajalgu ja kroonlühtreid oli müüdud nii muuseumidele kui eraisikutele.
Omaette probleem oli aga varastatud kraami kättesaamine. Mõned Venemaa muuseumid tegid Eesti uurijatega koostööd, paljud aga töötasid vastu. Allingut ei tahetud lasta hoidlatesse varastatud asju otsima, ehkki tal oli Eesti NSV peaprokuröri allkirjaga paber mälestiste otsimiseks. Palju abi oli siiski sellest, et Karl Vaino kasuvend oli tollal tööl Leningradi täitevkomitees.
Ühte kohta sissesaamiseks tuli Allingul ometigi koguni tuletõrjujad välja kutsuda, kes akna kaudu hoonesse sisse läksid. Sealt õnnestuski leida mõned Eestist varastatud küünlajalad. Veel ühed Eestist varastatud küünlajalad leidis ta aga Peterhofi palees asunud väljapanekust, kus need olid paigutatud keisrinna Katariina I voodi juurde … Kõigest hoolimata jäi osa varastatust mõistagi siiski leidmata ja asub tõenäoliselt siiamaani Venemaal.
Ent raskusi oli teisigi. Eda Liini mälestustes on juttu, et uurimisorganid kahtlustasid teda ennast vargustele kaasaaitamises. Allingu seletab seda sellega, et pühendunud kunstiteadlase tegevus kultuuriväärtustega sahkerdamise tõkestamiseks oli mõnedele tollastele mõjukatele tegelastele pinnuks silmas. Allingu kaasatus kirikuvarguste uurimisse tõi tema enda sõnul aga kaasa julgeoleku huvi. Tema telefoni kuulati pealt ning teda keelitati ette kandma kirikuõpetajate kohta, kellega Allingu varguste tõttu kokku puutus.

Jätkuvalt aktuaalne
Miks peaksime aga veel praegu aastakümnete taguste varguslugude vastu huvi tundma? Allingu sõnul peaks kirik ühiskonnas senisest tähtsamat rolli mängima, sest aitab rahva seas propageerida moraali ning pakkuda inimestele rasketel aegadel psühholoogilist tuge. Seetõttu on eriti EELK juubeliaastal väga oluline meeles pidada neidki, kelle jõupingutuste varal on osutunud võimalikuks normaalse kirikuelu jätkumine läbi aegade.
Näiteks 1970. aastate lõpu kirikuvarguste lahendamisel väärivad tema sõnul tunnustust ka kunstiteadlased Eda Liin, Ellen Tamm, Jutta Matvei, uurijad Tiiu Püssa, Irene Kallip, Jaan Puskar ja teised. Hilisem EELK arhivaar Sirje Simson väärib aga esiletõstmist eriti selle pärast, et andis omal ajal suure panuse pühakodades olevate kultuuriväärtuste arvelevõtmisel.
Ent tähelepanu tasub pöörata ka kirikutes säilitatavate varade kultuurilisele väärtusele. Allingu kinnitusel tehti omal ajal suur töö, märgistades nii sakraalhoonetes kui muuseumides erilise süsteemi alusel mälestisi, et varguse korral nende päritolu hõlpsalt tuvastada. Ta pole aga kindel, kas praegusel ajal vastutavad ametnikud sellest üldse midagi teavad. Kuna puudub tõhus kontroll antiigiäri üle, on muu hulgas ka kirikutest varastatud esemeid väga hõlbus edasi müüa.
Allingu rõhutab, et omal ajal õnnestus eestlastel omaenda jõupingutustele toetudes tõkestada kultuuriväärtuste varastamine ja maalt väljaviimine. Sama valvas tuleks aga olla ka tänapäeval.
Rain Soosaar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)