Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mineviku- ja tulevikuihalusest

08.12.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikÜks põhjusi, miks olen armastanud EELKd, on see, et sinna, kaasa arvatud vaimulike hulka, on piltlikult öeldes mahtunud karvaseid ja sulelisi. Kirikukonverentsidel olen nautinud kontraste, näiteks näinud üksteise järel koosolekusaali sisenemas vennastekoguduse vaimu kandvat auväärt praosti, hea huumorisoonega naisvaimulikku või kõigile tuntud geivaimulikku. Olen olnud uhke, et EELK on suutnud erinevaid vagaduslaade ja sageli ka eri värvi rüüsid kandvaid vaimulikke ühendada.
Erinevuste rikastav mõju EELK-le tuleb välja näiteks vaimulike elulugudest. Jaan Lattiku mälestusi lugedes võib imestada, kuidas üks edasipüüdlik külapoiss pani õla alla kogu Eesti riigi arengule, Laine Villenthali elulooraamat «Sina juhid minu elu» ei jäta kahtlust, milliseks õnnistuseks see tagasihoidlik naine oma vaimulikutööga EELK-le oli.
Viimase aja tendentsid on hakanud muljet EELKst kui erinevaid vagaduslaade toetavast kirikust murendama. Näiteks hakatakse samm-sammult ette võtma piiranguid vaimulike suhtes. Ehkki paljude praeguste teoloogide õpetaja Elmar Salumaa kirjutab «Süstemaatilise teoloogia käsiraamatus» selgesti: «Alles evangeelium avastas naise kui mehega võrdväärse inimese /../ Seda võrdväärsuse põhimõtet silmas pidades ei saa kirikul olla mingit kaaluvat põhjust tõrjuda naisi eemale kirikutööst ka vaimulikuna, eriti veel olukorras, kus meessoost töötegijaist on puudus» (lk 429), kinnitab praegu üks grupp kirikus, et naistel polegi õigust vaimuliku ametit pidada.
Niisama selgus hiljuti, et vaimulike hulgast on kustutatud geikristlaste kogu asutaja. Põhjendused, mida otsustajad ajakirjanduses avaldasid, olid enam juriidilised kui teoloogilised. Mitmed Eesti tippteoloogid ongi hakanud imestunult küsima, missugune on EELK normatiivteoloogia, miks domineerib kohtumõistmine kaalutlemise ning kriitilise teoloogilise arutelu üle.   
Annan endale aru, et tegemist on suure lihtsustusega, kuid mulle näib, et praegune vastuolu kirikus on pinge minevikku ja tulevikku vaatavate maailmade vahel. Näib, et osale vaimulikele ja teoloogidele on usulises mõttes ideaalne aeg minevikus, Kristuse eluajale võimalikult lähedalolev periood.
Sellise minevikulise lähenemisega kaasneb sageli ka omaaegse elukorralduse idealiseerimine ning hilisemat ajalugu vaadeldakse moraalse ja usulise allakäiguna. Nii on praegu saanud mõnele usulisele grupile üsnagi erinevad nähtused nagu naisvaimulikud või gei­kristlased allakäigu nähtavateks märkideks. Lisaks tunnevad minevikku vaatajad end sageli ohvritena, sest nende ihalust omaaegsete tavade järele mõistavad vähesed.  
Kahjuks võib minevikku pööratud vaade olla teatud juhtudel uuemate arusaamade vastu üsna sõjakas. Võtame või kuulsa evangelisti Pat Robertsoni möödunud sajandi üheksakümnendatest pärineva tuntud ütluse feminismi vastu: «Feminism on sotsialistlik ja perekonnavastane liikumine, mis julgustab naisi maha jätma oma abikaasasid, tapma oma lapsi, praktiseerima nõidust, hävitama kapitalismi ja saama lesbideks.» Üsna sarnaseid hinnanguid olen lugenud ka mõnelt Eesti kristlikult veebileheküljelt.  
Tulevikku vaatavate kristlaste olukord on teine. Valitseb seisukoht, et täielikku tõde ei leia vastava usuliikumise algusest ning varasem elukorraldus ei sisalda hilisemat. Kiriku algusaeg ei ole olnud sugugi täiuslik ning Jumala jätkuv loomis- ja täiustamistöö toimub igal ajastul. Uutele saabuvatele arusaamadele viitavad ka Jee­suse sõnad Johannese evangeeliumis: «Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda» (16:12). Seda mõtteliini toetavatelt vaimulikelt ja teoloogidelt olen agressiivsust vähem tajunud.
tahaks lõpetuseks korrata kuulsa kass Leopoldi multifilmi põhisõnumit: «Hakkame nüüd sõbralikult koos elama!» Aga artiklis viidatud küsimused jäävad. Nende lahendamiseks on aga vajalik avatud dialoog, valmidus oma seisukohti korrigeerida ning võime oma väljaütlemisi ja tegemisi põhjendada. Need on tegutsemisviisid, millele lõhestumist vältivas kirikus peaks keskenduma. 

Toomas Jürgenstein
,
religiooniõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)