Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Minapildist jumalapildini

02.03.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Pastor, pereterapeut ja hingehoidja Runo Lilleaasen. 2 x Ülo Vaher

Tallinna metodisti kirikus veebruari alguses toimunud hingehoiukoolitusel keskenduti teemadele, kuidas saab teiste aitaja rollis olev inimene iseenda eest hoolt kanda ja kuidas üksteist selles toetada.

Esimese loengu pidas pastor, pereterapeut ja hingehoidja Runo Lilleaasen, kes rõhutas, et inimese hinge, vaimu ja keha koostoimimises on ka neljas osa ja see on sotsiaal­ne suhe. Me oleme loodud olema suhtes. Enamik probleeme algabki suhtenihkega. Perekonnalugu on juba lastel sees. Suhteprobleem mõjutab ka jumalapilti.

Taastumise paik
Lektor pidas vajalikuks suurema tähelepanu osutamist eneseabigruppidele, sest sarnastes olukordades inimesed mõistavad üksteist. Isiklikku elukogemust tuleb võtta tõsiselt, seda saab kasutada teistega suheldes.
Teise loengu pidanud diakon ja vaimulik nõustaja Virve Tynnemark esitas küsimuse, missugune teekond on kõige pikem. Lektor andis ise ka vastuse, et see on teekond peast südamesse. Me vajame vaikust ja palvet, et puhata ja olla. Näiteks tõi ta pausi vajalikkuse hingamisrütmis: kui pikalt hingeldada, siis ühel hetkel lihtsalt minestame.
Kirik võiks olla see toetaja, kes aitab inimest olla olemises, anda võimaluse vaadata enda sisse ja uurida, kus on see allikas, millest me ammutame. Üks oluline taastumise paik ja Jumalaga kohtumise vahend on retriit. Eesmärk on, et meie suhe oleks ehtsam, sügavam, seotud armu ja halastusega.
Teisel päeval jätkas diakon Virve Tynnemark väikese harjutusega, mille abil selgitas, et palves on oluline südame-, mitte kehahoiak ega sõnad. Ta rääkis, et rõõmu-, valu- ja leinapisarad on erineva keemilise koostisega. Pisarad väljendavad midagi, mida mõistab vaid Jumal. Samuti on erinevad meie elukogemused. Meil on õigus nendest ausalt rääkida ja teha oma valikuid. Jumala tempel on meie sees ja igaüks võib öelda: mina olen.
Vaimulikena kaldume alatasa võtma vastutust teiste eest, nii ei jää aga aega enda eest vastutamiseks. Vajame võimalust peatuda, vaikuses olla, puhata Jumala armastava pilgu all. Me vajame vaikuse maja – pererahvast, kehahooldust, meditatsiooni, osadust, juhendamist, toitu, esteetikat, alustaladeks rütmi, Piiblit, palvet, armulauda, ruumi. Vajame ka üksteise abi, sest oleme loodud suhtesse üksteisega.

Jumalapilt ja minapilt
Teise päeva teise loengu pidas pastor ja hingehoidja Audun Berg Slettahjell. Tema loeng keskendus jumala- ja minapildile ning nende omavahelisele seotusele. Inimese jumalapilt vormub juba siia ilma sündides, kuid tuleb õppida seda pilti muutma seoses oma kogemusega.
Oma tunnetest peab saama ausalt rääkida, ei saa joosta käskude rägastikus, vaid tuleb elada ehedat elu tõelise kristlasena. Mõnikord on vaja lahti lasta meile olulistest inimestest, kes on varjutanud tõest jumalapilti.
Jumalapildi kõrval on suur tähtsus minapildil. See on väga sügaval meie sees ja tekib suheldes teistega. Sünnist peale kogu elu on meis soov ja vajadus olla nähtud, tunnustatud ja armastatud. Kui meie jumalapilt on kohtunik, siis ka meie enesepilt pidevalt süüdistab meid ja tunneme ennast väärtusetuna.
Ühiskonnas oleme pideva surve all, meilt oodatakse tublidust ja edukust, meid väärtustatakse meie saavutuste järgi. Sügaval meie sees on aga igatsus olla vastu võetud ja hinnatud lihtsalt sellena, kes oleme.
Me oleme loodud Jumala poolt tema näo järgi. Oleme küll pattu langenud, aga see ei tühista tema jälge meie sees. Kristlus ei ole pidev juustest kiskumine, vaid Jumala armu vastuvõtmine. Püha Vaim näitab meile, kui palju meid armastatakse, annab julgust elada ja hingata, aitab näha ja olla sügavamas osaduses Jumalaga ja ligimestega. Viimase loenguosa täitis kollegiaalse nõustamise grupitöö.
Norrast saabunud lektorite juttu tõlkis eesti keelde Piret Tomingas. Kahepäevase koolituse lõpetuseks toimus ühine jumalateenistus.
Reet Eru,
kaplan

Diakon ja vaimulik nõustaja Virve Tynnemark.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)