Esileht » Arvamused » Arvamus »

Mina usun püha(koda)de osadust

16.02.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Möödunud jõuludel otsustas meie kogudus rõõmustada sõpru ja koostööpartnereid päris oma jõulukaardiga – ära on tüüdanud need inglikesed ja käbidega oksad. Olgu siis juba midagi niisugust, millel on lisaks emotsionaalsele ka kultuurilooline väärtus.

Kujundaja esimesi katsetusi nähes olin mõnevõrra üllatunud. Jõulukaart kujutas Juuru Mihkli kirikut, mida raamistasid kogudust viimase pooleteise sajandi jooksul teeninud vaimulike portreed alates Johann Georg Bergist kuni artikli autorini.

Lumisel taustal pühakoda – seda küll, kuid mis on jõulusündmusel tegemist mustakuuemeestega? Siis hakkasin mõtlema: kui jõulukaardil sobib kujutada hoonet, kus on 766 aastat kuulutatud rõõmusõnumit Lunastaja sünnist, miks siis mitte neid, kes on seda kuulutanud?

Sõna «kirik» on paljudes keeltes kahetähenduslik, viidates niihästi Kristuse Ihule kui pühakojale. Minu meelest seostub eestlase argiteadvuses kirik muinsuskaitse all oleva arhitektuurimälestisega, mille juurde kuuluvad torn, vitraaþaknad ja orel. Teatakse, et kirikute juures tegutsevad kogudused, aga nende missioon ongi – nii mõeldakse – pühakodasid hooldada, säilitada, remontida ja restaureerida ning katsuda neile rakendust leida. Kuna jumalateenistustest võtab osa vaid tühine vähemus koguduse liikmeid, teistest rääkimata, on päästerõngaks turistid ja kontserdid.

Eri variatsioonides on säärane mõttemudel levinud mitte ainult väljaspool kirikut, vaid ka koguduste töötegijate ja isegi vaimulike hulgas. Kui lugeda Eesti Kirikust praostkondade sinodite ülevaateid, siis jääb mulje, et enamjaolt koosnevad need remondiaruannetest. Samas võiks ju küsida, kui paljud kogudused on andnud välja oma õpetaja jutlustekogu (see ei maksa niigi palju kui ühe akna restaureerimine) või toetanud mõne noore teoloogia- või muusikaõpinguid.

Ärgu saadagu minust valesti aru: ka minu meelest on Eestimaa pühakojad (ennekõike vaimulik) rikkus, mida meil tuleb hoida ja austada. Aga nukker on mõelda, kuipalju aega, energiat ja raha on kirik taasiseseisvunud Eestis kulutanud kinnisvarale, võrreldes kirikule Jumala poolt antud missiooni täitmisega.

See pole nii mitte üksnes väikeses maakoguduses – ka kirikuvalitsuses on moodustatud ridamisi kinnisvara haldamise ja arendamisega tegelevaid töökohti, samas ei ole keegi tulnud mõttele suurendada näiteks peapiiskopi teoloogiliste nõunike arvu.

Möödunud kirikulehes kirjutab Urmas Viilma ühel äärmiselt tõsisel teemal: vaimulike ja nende perede sotsiaalsed tagatised, õigupoolest nende puudumine. Laiema kirikliku üldsuse jaoks on see probleem tegelikult siiani teadvustamata. Millal hakatakse koostama pühameeste (ja -naiste) säilimise programmi? Kas me tahame, et ordinatsioon tähendaks eluaegset pühendumist kirikutööle või pigem seda, et noor «spetsialist» töötab koguduses entusiasmist 5-10 aastat ja siirdub siis olude sunnil mujale?

Praegu koostatakse kirikus aastaeelarveid, valitakse koguduste nõukogusid ja juhatusi, varsti ka praostkonna nõukogusid ja kirikukogu. Valigem sinna need, kes on valmis investeerima inimestesse ja inimestele suunatud töövaldkondadesse. Sest kirik, millesse usume, ei ole pühakodade, vaid pühade (inimeste) osadus.

Marko Tiitus

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)