Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Milvi Ernits: kodust saadeti teele isa-ema õnnistuse ja kallistusega

28.03.2018 | | Rubriik: Persoon minevikust

24. mail 1989 Tartu Pauluse kirikus, mil tähistati Jaan Maiori 90. sünnipäeva ja Maiorite 60. pulma-aastapäeva.

„Kui ema oli varakult tõustes tule pliidi alla teinud ja kuuma kohvi isale voodisse viinud, oli isal juba uus luuletus valmis, mida nad siis üheskoos asusid viimistlema“ – selles laadis pereidüllist kantud mälupilte võiks vaimulikest abielupaari Linda (1905–1994) ja Jaan Maiori (1899–1999) vanim laps Milvi Ernits (87) lapsepõlvekodust rääkida tundide kaupa.

Tartu kesklinna avaras korteris, kus Milvi Ernits koos abikaasa Elmariga vanaduspõlve veedab, hakkavad külalisele esimesena silma raamatud. Raamatud, millest on koormatud maast laeni olevad riiulid, ent mida jagub ka erinevatele tööpindadele. Kuniks perenaine kohvilauda katab, luban pilgul mööda raamatuselgi libiseda. On ilmne, et pererahvas tunneb elavat huvi kirjanduse ja kunsti, hariduse ja religioonide vastu.
„Mul on vanematekodust raamatuid, aga oleme neid ka pika abielu jooksul ühiselt juurde muretsenud,“ nimetab proua Milvi, selgitades, et kirjasõna on teda saatnud läbi elu alates lapsepõlvekodust. Aga rohkem kui teoseid on lapseeast tallel mälestusi, mida pr Ernits on nõus kirikulehe lugejaskonnaga jagama.

Mälestus vanematest ei kao
Käsku „sina pead austama oma isa ja ema“ ei võta Milvi Ernits rõhuva sunduse, vaid loomuliku vabadusena. „Kõik, mis ma olen, olen tänu vanematele ja isakodust kaasa antud vaimsusele ning eetilistele tõekspidamistele,“ kinnitab vanaproua. Läbi oma isikliku eeskuju kasvatasid Linda ja Jaan Maior oma neljas lapses kristlikku meelsust ja isamaa-austust. Armu abil, mitte vitsa hirmus. „Me nägime seda, mis õige ja hea, oma vanemate pealt kodus,“ arvab proua Milvi.
„Nii suvel kui talvel, iga päev oli midagi teoksil, mis kutsus, ja meie, lapsed, olime kõiges kaasosalised,“ räägib ta, lisades, et kirik ja kodu oli nagu üks tervik, mida ei saanud lahutada.
Ka parema tahtmise korral ei oska ta tuua näiteid, mis vanematele varju heidaks. Meelekindlus, töötahe, jumalakartus, ligimesearmastus, kaastundlikkus, külalislahkus – loetleb ta jooni oma vanemate iseloomus.
„Kõrge eani olid nad mõlemad sõbralikud, mõistvad, elujaatavad,“ toonitab Milvi Ernits, kelle juures Jaan ja Linda Maior oma eluõhtu viimased aastad veetsid. Siis, kui konsistoorium oli määranud Jaan Maiori emerituuri pärast 45-aastast teenimist ja Linda Maiori pärast 37-aastast vaimulikutööd. Kui vanapaar enam hästi omaette eluga Otepääl hakkama ei saanud, tõi vanem tütar Milvi nad enda juurde Tartusse.
Küll aktiivsest vaimulikuametist tagasi tõmbunud, ei lakanud Maiorid ka emerituuris kirikut teenimast. Tartus sai nende kodukoguduseks Pauluse, kus nad teenistusel käisid ja vajadusel pastor loci Harald Tammurit asendasid. Kogudusi oli aga teisigi, kuhu pastoreid Maioreid appi katsuti.
Jaan Maior pidas viimase matuse Tartus Raadi kalmistul, olles 91-aastane. „Isal oli tugev ja kandev hääl, hea diktsioon ja ilus lauluhääl. Samuti mängis ta kuni surmani viiulit, ikka iga päev,“ meenutab tütar isa. Nagu sedagi, et Otepää perioodil said tavaks neljapäevased kirikukontserdid, kus mängisid Jaan Maior viiulit ja Linda Maior orelit, aga ka lapsed Milvi, Ave ja Aulo. Samuti olid kaasatud Otepääl suvitanud Moskva ja Leningradi muusikud.

Eeskujuks paljudele
Linda Maioril jäi 90. eluaastast puudu üks kuu, kui Issand ta 1994. aasta jõululaupäeva ööl ajast igavikku võttis. Jaan Maior elas lesena veel viis aastat, kuni ta samuti jõulukuul, 1999. aastal saja aasta ja seitsme kuu vanusena taevasesse isakoju siirdus.
Linda Maiori matusetalitusel võttis sõna õp Laine Villenthal, kes meenutas, kuidas ta Rakvere õpetajate seminari õpilasena osales Rakvere Pauluse kiriku viimasel jumalateenistusel, enne kui kogudus võimude survel likvideeriti. EELKs esimesena ordineeritud naisvaimulikuna tunnistanud õp Villenthal ametiõe sarga juures, et just Linda Maiori eeskujul sai ta vajalikku innustust asuda õppima usuteadust usuteaduse instituudis.

Elati ka kurjal ajal
Kõik päevad, mida Milvi Ernits meenutab, polnud päikselised. On olnud keerulisi aegu ja valusaid hetki. Jumala kõikehalastavale armule lootes on need üle elatud. Vahel põimis elu suure rõõmu rusuva ängiga. Nii nagu suvel 1941, mil Eesti saatuse üle otsustades proovisid rammu suur Vene ja Saksa, oli 8. juulil imeline õhtupoolik: „Meid kolme õekest – Milvit, Virginiat ja Avet – saadeti aasale lilli korjama, et need tuua emale õnnitluseks väikevenna Aulo sündimise puhul. Sel päeval oli vallamaja katusel lehvimas sinimustvalge Eesti lipp. Saksa ega Nõukogude vägesid sel päeval Harglas ei olnud.“
Normaalne elu lõppes, kui võimule tuli kommunistlik partei. 1944. aasta augustis pageti terve perega sõjakoleduste eest metsa. Metsad olid tsiviilelanikest tulvil: „Isa pidas hommiku- ja õhtupalvusi. Palus jõudu vastupidamiseks.“
Rinde taandudes koju naastes ootas ees tundmatuseni laastatud kodu, Hargla kirikla.
Kui kolhoos loodi, Maioreid liikmeks ei võetud ning ähvardati kulaku staatusega. Valga rajoonilehes ilmusid halvustavad artiklid õpetaja kohta. Okupatsiooni ajal oli kirik põlu all, seega ka kirikuõpetaja amet ja kirikuga seotud inimesed. Kui ka avalikult ei saanud Maiorid oma rahvuslikku meelsust väljendada, oli see lähemale ringile ometi teada.
Kui Jaan Maior sai 1974. aastal 75aastaseks ning ühtlasi tähistati Maiorite 45. pulma-aastapäeva, külastasid neid Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis ametlikult oli ju likvideeritud ent tegutses põranda all kogu okupatsiooni aja, ja Akadeemilise Meeskoori liikmed, kelle vilistane Jaan Maior oli.
Sünnipäevalapsele üle antud pühendus oli sõnastatud nõnda, et iga lõik algas illustreeritud suurtähega: sinine E, must Ü ja valget värvi S, alla oli kirjutatud Endised Ülikooli Sõbrad, mis samuti andis kodeeritud vihje Eesti esimesele akadeemilisele üliõpilasorganisatsioonile.

Juured Lõuna-Eestis
„Vanemad on mõlemad pärit Lõuna-Eestist,“ selgitab Milvi Ernits. Linda Maior Võru linnast, kus ta isa Gustav Kais postiametnikuna töötas, ja Jaan Maior Rõuge taluperest.
Rõuge kirikusse oli Jaani kodutalust 16 km. Ema Leena tavatsenud pühapäeval ikka kirikus kuulsat pastor Rudolf Kallast kuulamas käia, enamasti jalgsi, lootes vargsi, et ka poeg Jaanist kord musta talaari kandja tuleb. Õhtuti olnud Maiorite peres tavaks koguneda kuulama, kui isa Peeter luges Piiblit ette.
Linda ja Jaan Maiori laulatas Võrus hilisem piiskop prof dr Hugo Rahamägi. Ühise kodu rajas noorpaar 1929. aastal Avinurmes, kuhu Jaan vaimulikuks kinnitati. Ent juba aasta pärast pöördusid nad tagasi Lõuna-Eestisse Harglasse.

Samas ametis
„Nüüd on EELKs ju mitmeid vaimulikest paare, aga minu vanemad olid Eestis esimesed,“ räägib Milvi Ernits, kui võtame jutuks tema vanemad, kes olid teineteist toetamas nii eraelus kui tööalaselt. Lammutades mõiste abikaasa osadeks, võib just Linda ja Jaan Maiori näitel mõista sõna tekkelugu: olla laulatatud teineteist abistama nii heas kui halvas.
„Nad lihtsalt sobisid kokku. Olles pealtnäha ka erinevad – isa oli vaoshoitud, tõsine, ema aga kõike jõudev, särav ja igas olukorras julge –, olid nad kokku otsekui meeskond, hea ja toimiv tiim,“ arutleb Milvi, kes vanema tütrena on võinud jälgida kõrvalt oma vanemate koostööd kiriku ja inimeste teenimisel.
Tema sõnul arutasid Linda ja Jaan Maior kõik tööalased küsimused omavahel läbi, jagades vastutust ja andes teineteisele võimaluse ennast teostada. Olulisel kohal oli muusika. Jaan Maior mängis hästi viiulit, Linda Maior oli koolitatud organist, mõlemad laulsid ja haarasid muusikategemisse kaasa ka lapsed.

Ordineeritud teisena
Kõike tehti ikka koos. Kui üks vanematest ei saanud teenida, pakkus kaasa operatiivselt asendust.
Linda Maiori vaimulikutee algas traagilisest sündmusest, kui seoses autoavariiga pikaks ajaks haiglavoodisse jõudnud abikaasat oli vaja asendada. „1945. aasta vana-aastahommikul oli isa läinud Valka armulaualeibade ja küünalde järele. Rongi ega bussi siis ei käinud, liiklusvahendina kasutati nn juhuslikke autosid,“ jutustab Milvi Ernits ühest traagilisest seigast, mille tulemusel tuli Linda Maioril abikaasat vaimuliku ametis asendada. Nimelt lõppes sõit ilma ääreta palgiveoautoga toona raske õnnetusega, kus üks tütarlaps sai surma ning Jaan Maior sattus raskete kehavigastustega haiglasse. Samas autos olnud Milvi Ernits pääses ehmatuse ja väiksemate muljumistega.
„Emal tuli ennast koguda ja minna kirikusse pidama vana-aasta jumalateenistust, siis uue aasta jumalateenistust. Siiani õpetaja abilisena töötanud – Saksa ajal oli ema ametiks passi märgitud „diakon“ –, sai ta nüüd selleks ka konsistooriumi loa,“ räägib Milvi Ernits.
Esiti jutlustajana, kuid pärast viis aastat väldanud teoloogiaõpinguid usuteaduse instituudis ning vastavate eksamite sooritamist ordineeris peapiiskop Alfred Tooming Linda Maiori teise naisena EELKs kirikuõpetajaks 14. novembril 1968 ja 1. detsembril seati ta Otepää koguduse abiõpetajaks. Abiõpetajana teenis ta koos abikaasast pastoriga pärast Harglast lahkumist Rakvere Pauluse, Jõhvi ja Otepää kogudust.
Liina Raudvassar

Linda ja Jaan Maior
Linda Maior 1905–1994
Jaan Maior 1899–1999
Laulatati 20. mail 1929 Võrus
Lapsed: Milvi (1930, abielludes Ernits), Virginia (1932), Ave (1936, abielludes Kumpas), Aulo (1941)
Linda Maior oli 1946–1968 jutlustaja ja 1968–1984 Otepää koguduse abiõpetaja, ordineeriti 14.11.1968
Jaan Maior ordineeriti 17.03.1929, teenis Avinurme, Hargla, Valga (hooldaja), Roosa (hooldaja), Sangaste (hooldaja), Laatre (hooldaja), Rakvere Pauluse, Jõhvi, Otepää kogudust
Mõlemad maetud Tartu Maarja kalmistule

Pildigalerii:

50 aastat tagasi, 14. novembril 1968. aastal ordineeriti Linda Maior teise naisena EELK õpetajaks. 2 x erakogu

Milvi Ernits näitab oma ema Linda Maiori korraliku käekirjaga kirjutatud ja kaunite piltidega illustreeritud vihikuid jutlustega. Liina Raudvassar

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)