Esileht » Arvamused » Arvamus »

Millist luterlust me tahame?

15.06.2007 | | Rubriik: Arvamus

Igas vaidluses või diskussioonis on
kõige kahetsusväärsem siltide kleepimine. Kindlasti on seda ette tulnud mõlemal
vaidleval poolel.

Kedagi võib kergesti katoliiklaseks
nimetada kas või sellepärast, et ta teeb ristimärki või põlvitab kirikusse
sisenedes. Samas on asjad, mida seostatakse katoliiklusega, aja jooksul
muutunud. Esitan vaid kaks näidet.

Ajad ja kombed

Vaba rahvakiriku loomisel 90 aastat tagasi
seati sisse piiskopiamet. Selles nähti lahtiütlemist senisest härraskiriklikust
korraldusest. Paraku tekitas esimese piiskopi Jakob Kuke pidulik ametisse
pühitsemine pahameelt alalhoidlikes vaimulikes. Eriti häiris neid see, et
Rootsi peapiiskop Söderblom järgis pühitsemisel rootsi tavasid. Praost
Aleksander Kapp süüdistas konsistooriumi katoliikliku tseremoonia
korraldamises. «Katholiku vaim on kihvt, mis meie veresse ei tohi tungida,»
kuulutas ta kirikupäeval. Ta esitas ka ettepaneku asendada piiskop
kirikuvanemaga (riigivanema eeskujul).

Kas konsistooriumil õnnestus toona teostada
katoliiklik pööre? Igatahes ei kujuta me tänasel päeval oma kirikut ilma
piiskopiametita ette.

1926. aastal sätestati põhikirjas õpetaja
ametirist. Konservatiivide juhtfiguur praost Harald Põld pidas seda katoliku
kiriku tundemärgiks ja hoiatas katoliseeriva kõrgkirikliku voolu tungimise eest
kogudustesse. Tänapäeval on ametiristist saanud eesti luterliku kirikuõpetaja
tunnus.

Kiriku ülesanne

Tuleb tõdeda, et mõnikord ei ole kirikus
kõrgeimaks kohtumõistjaks mitte pühakiri, nagu luterlus õpetab, vaid inimlik
harjumus. Asjade üle otsustatakse tunde või esmamulje põhjal. Kuid ebamäärase
tunde järgi kujundatud seisukohtadega on raske pidada dialoogi.

Kui vaadata usutunnistuskirju, siis nende
järgi ei ole luteri kiriku ülesanne olla luteri kirik (seda nimetust seal ei
tuntagi), vaid Kristuse kirikuna kuulutada evangeeliumi ja jagada sakramente.
Inimlikud korrad ja traditsioonid on muudetavad. See põhimõte kehtis Lutheri jaoks
keskaegse kiriku suhtes, kuid see põhimõte kehtib ka täna. Ecclesia semper
reformanda est – kirikul tuleb jätkuvalt uueneda.

Loomulikult tuleb tõsiselt võtta auväärseid
traditsioone, mis aitavad süvendada usku. Luther ei löönud spiritualistide
kombel lahku katoliku jumalateenistuskorrast – vastupidi, ta koostas kaks uut
missakorda, milles ta küll tõsiselt korrigeeris keskaegse kiriku rõhuasetusi,
kuid samas ei hüljanud läänekiriku pikka auväärset traditsiooni.

Maailmas võitlev kirik elab alati dialoogis
oma minevikuga. Erinevatel ajastutel muutuvad oluliseks erinevad
minevikuperioodid. Lääne kristluses on 20. sajandi teisel poolel püütud vaadata
tagasi varase, ühtse kiriku aega ning ettekujutused sellest on mõjutanud ka
jumalateenistuse uuendust paljudes kirikutes, nii roomakatoliku kirikus pärast
II Vatikani kirikukogu kui luterluses. Katoliiklust ei pea ammu enam
romantilises võtmes seostama «kuldse» keskajaga.

Kaks suunda

Kui tulla EELKs praegu peetava vaidluse
juurde, siis tundub, et kahe suuna erimeelsuste allikas peitub selles, et üks
pool väärtustab 19. sajandil välja kujunenud pilti luterlusest, millele
lisandub teatav annus rahvusromantilist hõngu. Märksõnad on «Eesti luterlus» ja
«meie oma põline jumalateenistuse kord».

Teine pool aga näeb kirikut palju laiemas
kristlaste ühenduses nii ajas kui ruumis. Sellest tulenevalt hinnatakse seda,
mis on ühine võimalikult paljudele kristlastele, olgu siis õpetuses, liturgias,
vagaduses jne. Luterlust nähakse seismas üldkristlikus suures traditsioonis,
kui kasutada väljapaistva ameerika luteri teoloogi Carl E. Braateni väljendit.

Üldjoontes nendelt positsioonidelt
lähtuvalt hinnatakse kirikus toimuvaid arenguid, sealhulgas liturgiauuendust.
Muidugi on mõlemal poolel väga erinevate teoloogiliste vaadetega inimesi.
Martin Lutheri Ühing ühendab nii alalhoidlikke kui liberaale, samuti
naisteolooge. Paljud uuenduste soovijad on teoloogiliselt konservatiivid, kes
näevad naabermaade hoogsates liberaalsetes arengutes ohtu kiriku ühtsusele ja
õpetuslikule puhtusele ning soovivad neid ära hoida.

Kirik peab vaimulikult uuenema

Samas on ülekohtune vaadelda
liturgiakomisjoni või teisi ametivendi vandenõulaste grupeeringuna, kelle
salasooviks on EELK tagasipöördumine katoliku kiriku rüppe. Loomulikult
igatseme me kristlaste ühtsuse taastamist, kuid on naeruväärne kujutleda, et
väline sarnastamine sellele sisuliselt kaasa aitaks. Pigem tuleks meil senisest
sügavamalt tundma õppida luteri kiriku konfessionaalset pärandit ja avastada
selles rõhuasetus ühele pühale apostlikule ja katoolsele kirikule.

Kindlasti on liturgiakomisjon oma
aastatepikkuse tööga soovinud kaasa aidata kiriku sisulisele uuenemisele.
Liturgiat ei saa võtta ainult välispidise korrana (s.t mis järjekorras midagi
teha), vaid oluline on selle sisuline mõistmine. Mina usun, et uus kord katab
meie ette Jumala sõna laua palju rikkalikumalt kui varem (kolm piiblilugemist,
psalm, piibellikult orienteeritud armulauapalved). Ka ei ole jutluse pikkus
limiteeritud. Olulisel kohal on Jumala päästetegude meenutamine ühenduses nii
sõnakuulutuse kui sakramendi jagamisega.

Ma leian, et mida hoolikamad on vaimulikud
sõna kuulutamisel ja sakramentide jagamisel, seda tervem ja tugevam on kirik,
sest kuulutatud sõnas ja sakramentides on Kristus ise meie seas. Mida
teadlikumalt ja suuremas palvemeeles osaleb kogudus jumalateenistusel, seda
õnnistusrikkamalt saadakse osa kuulutatud ja jagatud Kristusest.

Ma ei oska öelda, kas eelnimetatud
erinevaid visioone on võimalik nii kokku sobitada, et tekiks edasiviiv
sünergia. Kuid igal juhul tuleb meil kõigil nõustuda sellega, et meie peamine
ülesanne on kuulutada evangeeliumi ja vahendada päästet. Vaielgem ja arutagem
kristliku tõsidusega selle üle, mis meie kiriku õpetuses ja tegevuses vajab
korrigeerimist Jumala sõna valguses, ja mitte niivõrd selle üle, mis luterlike
usutunnistuskirjade järgi on teisejärguline, inimlik korraldus.

Veiko Vihuri,

kirikuloo doktorant

4 Kommentaari artiklile “Millist luterlust me tahame?”

  1. Külaline ütleb:

    Jah, sul on õigus. Pole midagi uut päikese all. Ajalugu kordub küll, aga farsina.

  2. Külaline ütleb:

    Sic transit gloria mundi. Omas ajas revolutsiooniliselt edumeelne luterlik kirik on vastristitute hulgast esile kerkinud noorte kirikutegelaste põlvkonna tõugatuna tagasi varisemas katoliku kiriku eeskotta, et sinna tagasisaamist nuruma hakata. Ma mõistan, et noored ja edevad neofüüdid tahavad musta talaari asemel kirikuubesid kanda, kuid mulle ja ilmselt mitte ainult mulle tundub, et end Jumala juurde teed näitavast hingekarjasest (pastorist) Jumala maapealseks asemikuks (preestriks) hakanud tegelased hakkavad vastupidiselt Martin Lutheri tõekspidamistele varsti altari ees ka indulgentse müüma.

  3. Külaline ütleb:

    jajah, kõige tähtsam on must talaar ja \”Martin Lutheri tõekspidamised\”

    mis sest hingeõndsusest, pühakirjast ja tõest …

    (nojah, tõe huvides: mulle tundub, et \”noored ja edevad neofüüdid\” oleksid Martin Lutherile endale märksa rohkem meelejärgi kui paduprotestantidest liberaalsed talaarikandjad)

  4. Külaline ütleb:

    Me ei tahagi luterlust. Tahaks katoliiklust, aga ei saa/ei taha (Opus Dei jmt). Sestap vireleme. Kutsuvad meid krüptodeks, kutsugu. Kristlast ootabki selles maailmas sõim ja tagakiusamine.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)