Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Millist kirikut tahab Kristus?

19.11.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Hiljuti osalesin konverentsil, kus pidin pidama ettekande teemal, millist kirikut me tahame. Püüdes esitatud küsimusele vastata, tabasin ennast mõttelt, et see küsimus on üks Kavala enda meelitus. Oleme juba tüdimuseni harjunud küsima, millist Eestit tahame. Vahel ka pisut irriteerivalt: kas me sellist Eestit tahtsimegi?
Need küsimused on õigustatud, kuna demokraatlik riik peaks valmima rahva kaasabil. Meiegi riik peaks olema selline nagu meie, st rahvas, oleme soovinud. Peaksime olema rahul, sest riik on just selline, nagu valimistel antud mandaatide kaudu valituks osutunud poliitikud on selle vorminud. Nad esindavad ju meid! Järelikult olen mina ise oma esindajate kaudu oma riigi just selliseks vorminud, nagu ta parajasti on. Kui ma päris rahul pole, siis süüdistada pole mul kedagi muud kui valijaid, kelle hulka kuulun ka ise.
Vähemalt nõnda mulle püütakse selgeks teha, kui kipun olema riigi viimaste aastate kursi suhtes kriitiline. Kui ma ei taha enam tormata oma esindajaid pimesi usaldades kindlalt edasi, saan suunda muuta järgmistel valimistel. Kes teab, kas kõige õigem tee ongi minna just kindlalt edasi? Kas enne poleks mõistlik küsida, kuhu tormatakse? Milline on siht ja eesmärk? Kas jõuame kohale, kui läheme edasi, või tuleb hoopis astuda mõned sammud tagasi, et korrigeerida suunda ja seada sihti?
Kuidas on kirikuga? Kas ka siin kehtib sama reegel, et mina kiriku liikmena suunan kirikut sinna, kuhu tahan? Koguduse liikmena valin koguduse juhtorganite liikmed, need omakorda praostkonna sinodisaadikud, kes omakorda kiriku parlamendi ehk kirikukogu liikmed. Kirikukogu koguneb, et võtta vastu kirikusiseseid seadusi ja langetada lõplikud otsused õpetuslike aluste üle. Kas kõik see tähendab samuti, et liigume kindlalt edasi? Äkki on see hoopis paigalseis? Kui nii, siis on see ka minu süü, sest olen ju kiriku liikmena ja selle ühe juhina vorminud seda kirikut selliseks, nagu ta on.
Kuid siingi peitub Kiusaja kaval plaan: ta tahabki meid panna uskuma, et keegi meie hulgast juhib kirikut. Kurat naerab, kui näeb meid uskumas, et Kristuse kirikut saab juhtida keegi muu kui Kristus ise. Jah, teatud piirini on ka kirik sarnaselt riigiga vormitav tema liikmete poolt ja kaudu. Unustada ei tohi aga peamist erinevust. Kui demokraatlikku riiki juhib oma esindajate kaudu rahvas, siis kirikut juhib ainsana Kristus. Kiriku pea on Kristus! Meie selle Kiriku ehk Kristuse ihu liikmetena teeme oma ülesannetes seda, mida tahab tema, mitte kuidagi teisiti. Nõnda ei pea Kirik vastama kellegi teise ootustele kui Kristuse ootustele. Kiriku- ja kogudusejuhtide, vaimulike, ka iga liikme ülesanne on jälgida, et kiriku või koguduse tegevuse fookus ei nihkuks aluselt, mille nurgakiviks on Jeesus Kristus.
See, mida ühiskond ehk rahvas tahab, on üks asi. See, mida inimesed vajavad, on teine asi. Kas inimene alati üldse tahab seda, mida ta vajab? Või ootab ja küsib ta ka kirikult midagi, mida ta tegelikult ei vaja või mida ei peagi kirik pakkuma? Riigis peab valitsus tegema seda, mida soovib rahvas. Kirikus ei toimi õnneks kõik samade demokraatiareeglite järgi. Oleme ju läbi ajaloo võinud tõdeda, et demokraatia võib osutuda ka näiliseks ja rahva tahe ei pruugi maksta sentigi. Või on juhtunud nõnda, et rahvas on teinud valikuid, mis on viinud riike hävinguni ja rahvaid hukatusse. Rahva häälega naelutati Jeesus ristile!
Kirik on Jumala tööriist ja ligimest, st ühiskonda teenides peame vaatama, kas me teenime seeläbi ikka Jumalat. Või teenime ainult inimest ja tema vajadusi, sageli hoopis täites inimese soove, mis toetavad ürgset igatsust saada ise nagu Jumal, tundes head ja kurja (1Ms 3:5). Vastupandamatu kiusatus on otsustada ise selle üle, mis on hea, mis kuri, kuniks hea pole enam hea ja kuri enam kuri ning kogu ilm ja elu on löödud pärapidi. Kas see on see ülesanne, mille Kristus meile kirikuna andis? Kõik taandub armastusekäsule. Armasta Jumalat, armasta ligimest! See ei tähenda, et me teeme seda, mida ligimene meilt küsib, ootab ja tahab, vaid seda, mida me ligimest ning ühiskonda armastades peame Kristuse käsul inimese heaks tegema, inimestele andma, ühiskonnale pakkuma.
Kiriku ülesanne on kuulutada evangeeliumi ning jagada sakramentide kaudu Jumala armu, ilma milleta ei saa keegi pärida igavest elu. Kui kirik enam ei juhi inimesi Kristuse juurde, pole ta enam Kristuse kirik, kes täidab Kristuse tahet. Lõpetuseks, vastates eespool esitatud küsimusele, millist kirikut me tahame, tuleb esmalt anda vastus küsimustele, millist kirikut tahab Kristus.

Urmas Viilma

 

 

 

 

Urmas Viilma,
kantsler

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)