Esileht » Arvamused » Arvamus »

Millist kirikut me tahame?

08.06.2007 | | Rubriik: Arvamus

Viimastel aastatel on
palju räägitud kiriku hetkeolukorrast ja tulevikuväljavaadetest.

Aastaid tagasi tõstatas õpetaja Ove Sander
vaimulike konverentsil küsimuse, kas meie kirikus on identiteedikriis. Küsimus
tekitas vaimulike seas vastakaid arvamusi, kuid nii mõnigi neist oli seda
meelt, et meie kirikul puudub selge nägemus oma olemusest ja kohast ühiskonnas.

Juba enne II maailmasõda oli meil
vaimulikke, kes arvasid, et kirikus on identiteedikriis. Sellist mõistet tollal
ei tuntud, aga teiste sõnadega väljendasid seda mõtet mitmed nimekad vaimulikud
ja teoloogid.

Sotsiaalne aspekt

Nii küsis näiteks Eduard Tennmann juba
1924. a: «Mis teeb praegune kirik?» ja vastas: «Ta on ju mõndagi korda saatnud.
On kirikuvalitsuse oma rahva liikmete kätte võtnud, on usuteaduskonna
asutamiseks kaasa mõjunud, mõnda sisemist asja korraldanud, kirikupäevi
pidanud. Aga paistab, et temal kui tervikul iseenda kohta selgust ei ole. Vana
pärandus lasub nagu luupainaja tema peal. Kas siis tõesti uusi ülesandeid ei
ole? Mis aitab usupuhastuse ja sisemisjoni juubelite pidamine, kui siiski
küsitavaks jääb, kas meie seisamegi enam reformatsiooni elaval alusel?
(Tennmanni esiletõst – J. L.) Ehk aga on Martin Lutheri suur algatus, mida
autoriteetlikud kirikuloolased kaugeltki lõpetatuks ei tunnista, kõigi
abinõudega veel poolikumaks ja tükilisemaks tehtud?»

Küsimusel kiriku identiteedist on mu
meelest kaks põhilist aspekti – sotsiaalne ja teoloogiline. Sotsiaalne aspekt
on vastus küsimusele, millisena me näeme kiriku rolli ühiskonnas. Et see
küsimus on olnud ühele osale meie vaimulikest väga oluline, ilmneb kas või
1990ndatel aastatel koostatud dokumendist «Kiriku missioon ühiskonnas. EELK
ühiskondlik-poliitilised taotlused».

Mõjust ühiskonnas

Selles dokumendis nähakse kiriku missiooni
ühiskonna tasakaalustajana, erinevate seisukohtade lepitajana ja
integreerijana, ühiskonna ravijana, lootuse jagajana rahvale ning vaimsete ja
kõlbeliste väärtuste kandjana.

Selliseid õilsaid eesmärke ei vaidlusta
ilmselt ükski kirikuliige – me kõik soovime, et ühiskond võtaks kirikut
tõsiselt. Samuti soovib ka kirik anda oma panuse ühiskonna heaks.

Milline on aga praegu kiriku reaalne mõju
ühiskonnas? Kas ta on ühiskonna jaoks tasakaalustaja, erinevate seisukohtade
lepitaja ning vaimsete ja kõlbeliste väärtuste kandja? Olen kindel, et Eesti
ühiskonna suurema osa jaoks kirik seda ei ole.

Võidakse ju väita, et üheski ühiskonnas ei
ole enamik olnud kristlik sisuliselt – isegi siis mitte, kui suurem osa
ühiskonna liikmeid on kuulunud kirikusse. Julgen väita, et laiemast kiriku
mõjust ühiskonnale saab rääkida üksnes sellises ühiskonnas, kus enamikul on
side kirikuga.

Kui räägitakse kiriku mõjust ühiskonnale,
tundub mulle küll, et rääkijad elavad ikka veel minevikus, kus enamik rahvast
kuulus kirikusse. Arvan, et on aeg nostalgiast ärgata ja püüda masside
mõjutamise asemel panna põhirõhk üksikisikule – nendele vähestele, kes kirikust
midagi otsivad ja leida loodavad. Me peame endalt tõsiselt küsima, mida meil on
neile inimestele pakkuda.

Teoloogiline aspekt

Sotsiaalse aspekti kõrval on kiriku
enesemõistmisel ka teoloogiline aspekt. «Üks püha kristlik kirik» eksisteerib
maailmas erinevate kirikute ehk konfessioonide kujul. Igal konfessioonil on oma
õpetuslikud, liturgilised ja organisatsioonilised eripärad, milles väljendub
konfessiooni identiteet – see, mis teda teistest konfessioonidest eristab.

Vaadates meie teoloogia ja liturgika
olukorda, on mu meelest tõesti põhjust rääkida kiriku identiteedikriisist.
Selle üheks iseloomulikuks avaldumisvormiks on minu arust paljudele
kirikuinimestele hästi tuntud nähtus, mida tavaliselt nimetatakse
krüptokatoliikluseks.

Krüptokatoliiklusest kuulsin esmakordselt,
kui käisin 16aastaselt Toomkirikus leeris. Õpetaja Erik Hiisjärv hoiatas meid
noori vaimulike eest, kes on küll luterliku kiriku teenistuses, kuid viljelevad
katoliiklikku vagadust ja liturgilisi praktikaid.

Et selline nähtus on tõesti olemas, selles
veendusin hiljem oma isiklike kogemuste põhjal, suheldes teoloogiaüliõpilaste
ja vaimulikega.

Soov sarnasuse järele

Krüptokatoliiklased väidavad, et ainus
tõeline kirik on roomakatoliku kirik, millest me oleme «õnnetu ajaloolise
juhuse tõttu» eraldunud. Nad väidavad, et tegelikult, vaimselt, oleme ikka veel
tolle kiriku osa, ja soovivad, et meie kirik oleks nii väliselt kui sisuliselt
võimalikult sarnane roomakatoliku kirikuga.

Tegemist on kirikupoliitilise huvigrupiga,
kelle tegevus on olnud väga edukas – juba pikemat aega on meil ametlikult
kasutusel nimetused «preester» ja «missa» ning too huvigrupp sooviks kirikus
sisse viia ka uut armulaualiturgiat, mille aluseks on katoliiklik
armulauamõistmine ja -vagadus.

Eelmisel nädalal avalikustatud vaimulike ja
kirikumuusikute pöördumine näitab siiski, et kirikus on veel neid, kes soovivad
senise jumalateenistuskorra säilitamist. Ka mõistete «preester» ja «missa»
kasutamine on leidnud meie vaimulike hulgas tugevat vastuseisu.

Krüptokatoliiklus kui identiteedikriisi sümptom

Nähtus, mida krüptokatoliikluseks
nimetatakse, ei ole iseenesest midagi uut ega üksnes Eestile iseloomulikku.
Romantismiajastul 19. sajandil, mil Euroopas muutus üldiseks (idealiseeritud)
keskaja ihalus, leidis katoliiklik vagadus ja teoloogia palju imetlejaid ja
järgijaid ka Euroopa kirjanike ja literaatide seas, kellest mitmedki vahetasid
usku ja siirdusid hiljem roomakatoliku kirikusse.

Formaalselt jäi neist enamik siiski
evangeelse kiriku liikmeiks. Tolle liikumise ajendiks oli ilmselt
kunstiinimeste rahulolematus oma kirikuga ning soov millegi uue ja teistsuguse
järele. Võimalik, et ka meie krüptokatoliikluses on tegemist sama motiiviga.

Aga ikkagi võib küsida: kui üks konfessioon
loobub ideedest ja praktikatest, mis seni on moodustanud tema identiteedi, kas
ei kaota ta sellega oma vaimset palet? Võib-olla on vaheseinte langemine
kirikute vahelt ning erinevate õpetuste ja religioossete praktikate segunemine
üldse meie ajastule iseloomulik suund ja vahest ei peakski selles nägema midagi
halba.

Milline on meie kirik paa-rikümne aasta
pärast ja mis temast järele jääb? Millist kirikut me õigupoolest üldse tahame?

Jaan Lahe,

teoloogiamagister

28 Kommentaari artiklile “Millist kirikut me tahame?”

  1. Külaline ütleb:

    mina ei saa aru, mis kärbes seda lahejaani on hammustanud …

  2. Külaline ütleb:

    ja mis on siis see luterlik oma identiteet? Näe Eesti Vabariigi valitsus ei taha selleks enam kuidagi hakata. Ja muud luterlikku identiteeti, kui 16. pärit augustiinlase mantlist (Martin Lutheri oma küll aga identiteedi mõttes ka mitte luterlik)kinnipidamine ja missa ilma armulauata välja arvata, koguduseelu jaoks praktiliselt pole. Teoloogias on aga asjad käinud nii ja naa, küll on luterlus katolikus moes olnud ja vastupidi. Nüüd on siis teatud osas lihtsalt niipidi ja siin ei ole nutta midagi, eks rahahäda ja identiteedikriis maailma suhtes aja mõlemad kirikud kunagi jälle kokku.

  3. Külaline ütleb:

    Jaanike sa võiksid oma koguduses rohkem tööd teha, muidu läheb nii nagu varem: töö peavad teised ära tegma ja Sina loed raamatuid. Sa oled üsna häbematu ja lahmiv oma hinnangutes. kahtle, et kas Sa pead seda ametit üldse pidama.

  4. Külaline ütleb:

    viitsib kirjutada. No las ta siis kirjutab mitte niivõrd sellest, mis see eesti luterlik identiteet ei ole, vaid mis ta on, täpsemalt, mis ta võiks olla. Sest tagasipöördumist riigikiriku aega, kus valitsus pani piiskopi paika ja võttis maha ka, ei ole ilmselt enam tulemas. Krüptosid võib sõimata, aga mida on mittekrüptodel siis niiväga rohkem peale saksa kirikulaulu, talaari ja teoloogia mille järgi kõik saavad usust ja armust õndsaks ükskõik mida siis teed või tegemata jätad.

  5. Külaline ütleb:

    Jaani on hea pilgata, aga kui me ise ka nii aktiivselt tööd teeksime…. Hetke olukord ja tuleviku nägemus on Kristuse käes, meie osa on palvetada ja töötada. Mina nagu kriisi ei näe…

  6. Külaline ütleb:

    Jaan Sul on tõesti kas kaabaka kombed või oled lihtsalt pimedusega löödud. Vennaks on Sind järjest raskem nimetada.

  7. Külaline ütleb:

    Olen Jaan Lahe seisukohtadega täiesti nõus. Kui ei ole enam tõelist, siis asendatakse see võltsi, ehk ebaehtsaga. Hakatakse end ehtima võõraste sulgedega. Kindlasti on kõiges selles omajagu ka näha, mis kasvab tänaste vaimulike südames – edevuse joon. Soov silma paista, soov leida inimeste ees kiitmist ja tunnustust – elada risti vastupidi Jeesuse õpetusele. Kahju tõesti. On vaja tõsist eestpalvet, et see krüptokatoliiklik jama kirikus lõpeks.Religioossete teatrietenduste asemel tuleks tõeline Jumala kartus ja muudetud elud.

  8. Külaline ütleb:

    huvitav, miks need, kelle arvates \”kuubedest\” midagi ei sõltu, oma kommentaarides peaasjalikult \”kuubedest\” räägivad?

    haige, väga haige …

  9. Külaline ütleb:

    Meenub muinasjutt alasti kuningast. Kas tõesti vajab kirik uut rüüd ja atraktiivseid riitusi kesise sisu kinnikatmiseks? Kui uue kuuega rahva ette minnakse, võib lapsesuu hüüda: … on alasti!

  10. Külaline ütleb:

    Kui sule haaras vapper Jaan
    siis põrmu käis gregoriaan
    See sulg, mis oli Lahel käes
    ta külvas hirmu vaenuväes.

    Ehk Lahe Jaan küll pole lind
    viib teda kõrgustesse ind
    kui kellelgi on silmas pind
    siis tuleb tema päästma sind!

  11. Külaline ütleb:

    sel Jaanil oli mitu vaimu sees
    ei ta kohkunud ka krüpto kohtu ees.
    Siis kui Auksmann nööri viskas kaela, kraaksus ta veel takerdudes paela: vennad gnostikud, ma kärvamast ei tõrgu, pärast näeb kes taeva, kes läeb põrgu…

  12. Külaline ütleb:

    Atraktiivsus sobib rohkem tsirkusetelki. Kas vaimulik peab tõesti silmapaistmiseks sooritama klounaadi kiriku ja oma ego hüveks? Kui sisu puudub, aitab välja askeldamise trummipõrin.

  13. Külaline ütleb:

    Mis sõltub, loomulikult.

  14. Külaline ütleb:

    \” Aga milleks muuta liturgiat? Mis on sel senikasutatul liturgial viga? Kui pastor nimetada ümber preestriks, siis mida muutab see kirikus paremaks?\”
    Jutt jumala õige. Konkreetselt: liturgia muutmisi on inimesed (erinevatel aegadel) tajunud kui oma usu muutmist. Ja siit on tulnud ainult palju tagakiusamist ja vaenu. Mõelge vanausulistele Venes või dramaatilistele lõhedele katoliku kirikus pärast 2. kirikukogu-järgset liturgiareformi.
    Üldse: hea ja asjalik artikkel. Identiteedi üle võib arutada küll, ma arvan, et haritud kristlane isegi peab seda tegema.

  15. Külaline ütleb:

    Jaan Lahe kirjutab: \”Arvan, et on aeg nostalgiast ärgata ja püüda masside mõjutamise asemel panna põhirõhk üksikisikule – nendele vähestele, kes kirikust midagi otsivad ja leida loodavad. Me peame endalt tõsiselt küsima, mida meil on neile inimestele pakkuda.\”
    Jaan Lahe küsib: \”Milline on meie kirik paarikümne aasta pärast ja mis temast järele jääb? Millist kirikut me õigupoolest üldse tahame?\”

    Õp. Jaan Lahe, kellelt te seda küsite? Oma ametivendadelt? Aga kas sama küsimuse esitab EELK või mingi osa EELK vaimulikke ka koguduseliikmetele? Tundub, et ei esita. Koguduseliikmeid ei kaasata protsessi, neis ei nähta kaastöötajaid, kaasamõtlejaid. Seda näitab kasvõi see, et Martin Lutheri Ühingusse võivad kuuluda vaid teoloogid. Ehkki mina arvan, et nii mõnelgi 20-30 aastat iga pühapäev jumalateenistusel käinud ja teoloogilist kirjandust lugeval inimesel ei pruugi olla kehvemad teoloogilised teadmised, kui värskelt kõrgkooli lõpetanud teoloogil. Eks see sõltub ka sellest, mida koguduse vaimulik on oma jutlustes öelnud. Kas EELK vaimulikkond tahab, et EELK liige oleks haritud?
    Kirik on vabatahtlik organisatsioon. Luteri kirik ei saa oma olemuselt ja lähtuvalt tänapäevasest ühiskonnast olla autoritaarne.
    Miks lähevad inimesed kirikusse jumalateenistusele? Kas seepärast, et kirik on soe ja värskelt remonditud? Sooje ja värskelt remonditud ühiskondlikke hooneid, mis on pühapäeva hommikul avatud, on vähemalt linnades küllaldaselt. Teisalt võib jääda ka puhtasse ja sooja kodusse vaatama \”Tähelaeva\”, mis on ju ka oma olemuselt soe ja südamlik saade. Või võib oma kodus lugeda piiblit või teoloogilist kirjandust. Sedagi on juba üksjagu jõutud välja anda.
    Miks tuleb inimene kirikusse või miks jätab ta tulemata? Seda tuleb kiriku liikmetelt küsida! Liiga palju energiat kulutavad vaimulikud kirikuhoonete korrastamisele. Nii palju, et ei jaksa enam raamatuid lugeda ega suuda sisukaid jutluseid koostada. Vaimulikud ei usalda oma koguduste nõukogu ega juhatuse liikmeid, ei usalda ka muinsuskaitse, kirikus eneses tegutsevaid ega muid spetsialiste. Sageli tahavad nad kõike iseenese tarkusest teha ja oma kontrolli all hoida. Oma koguduse vaimuelu jaoks jaksu ei jätku ja kõige vähem leitakse aega omaenese koguduse töötegijate jaoks. Kirikuliste vaim ja hing jäävad toiduta.

    Tänases kiiresti muutuvas elus oleks hea, kui miski püsiks muutumatuna. Miks ei võiks kirik olla see, kes pakub stabiilsust? Teatud muutused on küll vajalikud – kui kantslist kostub pühapäevast pühapäeva üks ja seesama tekst, siis see väsitab. Aga milleks muuta liturgiat? Mis on sel senikasutatul liturgial viga? Kui pastor nimetada ümber preestriks, siis mida muutab see kirikus paremaks? Värvilised rüüd võivad ju kenad olla aga kui nad on määrdunud ja lohakalt seljas nagu see EELK-s sageli on, siis muudavad nad \”preestri\” klouniks. Pealegi – enamik neist rüüdest on Poolast ja Leedust sissetoodud madalakvaliteetne massikaup. Kas teised uuendused, mis EELK-sse tuuakse, on samamoodi viletsa kvaliteediga massikaup?

  16. Külaline ütleb:

    ärevuses luterlasele:

    aga milline on siis teie arvamus?

    miks te tegelete ainult kriitika ja halvustamisega? oleks väga teretulnud, kui ütleksite, millised on teie positiivsed seisukohad.

  17. Külaline ütleb:

    Aga miks sõltub koguduseliikme, ilmiku seisukohast? Mitte midagi. Peale kiriku külastatavuse, armulaualiste arvu jm. statistiliste näitajate.
    Olgu ta vait ja vaadaku, et teda kirikust (resp. kogudusest) välja ei visataks (kui ülemäära lõugu laksutab). Olulistest asjadest on ju lubatud kirjutada ja rääkida vaid \”preestritel\”.
    Kas see on demokraatlik ja evangeelne kirik? Või isehakanud katoliku kiriku filiaal?

  18. Külaline ütleb:

    Tahaks lihtsalt küsida, mis on kiriku eesmärk? Kirikuõpetaja või preester;missa või lihtsalt jumalateenistus, mis vahet seal on? Teaatrit ma küll kirikus ei sooviks…

  19. Külaline ütleb:

    kiriku eesmärk on see, et inimesed õpiksid tundma Jumalat ning päriksid hingeõndsuse

    kiriku eesmärk ei ole säilitada Agendat või arutleda mingisuguse identiteedi üle – kui seda tegema hakatakse, on asjad halvasti

  20. Külaline ütleb:

    Tänud, \”pastorist ja preestrist\”, märkuse eest!
    EELK-s on kasutatud sellist kena nimetust nagu \”õpetaja\”. Sisu poolest on see luteri kiriku vaimulikule minu meelest igati sobiv :-) Kohati tundub, et preestriks ihkavad need, kes õpetajaks olema ei küündi või ei vaevu selleks saamise nimel vaeva nägema :-) Selleks, et inimesest saaks luteri kiriku õpetaja, peab tal olema piisavalt aega (ja tahtmist) lugeda, ligimestega ja õpetajatega rääkida, kuulata, mõtiskleda ja palvetada. See on pidev protsess, mis kestab surmani, mitte ei päädi bakalaureuse- või magistritöö kaitsmisega.

    x-le: Mina koguduseliikmena paraku oma esindatust kirikukogul mingil moel ei tunneta.

  21. Külaline ütleb:

    … niipalju, et sihukest ametinimetust nagu \”pastor\” pole EELK-s olnud …

  22. Külaline ütleb:

    ma küll ei tea, millises koguduses asjad nii on

    võib-olla Viimsi koguduses …

    mis puutub aga sellesse, kes ja kuidas otsustab, siis EELK asju otsustab kirikukogu, mis koosneb peaasjalikult praostkondade sinodite valitud esindajatest. praostkonna sinodisse kuuluvad kõik praostkonna vaimulikud ja igast kogudusest kaks ilmikliiget, s.t. ilmikute roll kiriku asjade otsustamisel on EELK-s igal juhul suurem kui vaimulike oma.

    aga vingumist ja hädaldamist see muidugi ei takista … siltide kleepimist ka mitte …

    asjalikke ettepanekuid paraku võibki ootama jääda …

  23. Külaline ütleb:

    minule jälle tundub see, et õpetajad tahavad olla need, kes preestriks ei küündi

    selleks, et inimesest saaks preester, peab tal olema piisavalt aega (ja tahtmist) lugeda, ligimestega ja õpetajatega rääkida, kuulata, mõtiskleda ja palvetada. See on pidev protsess, mis kestab surmani, mitte ei päädi bakalaureuse- või magistritöö kaitsmisega.

  24. Külaline ütleb:

    Muidugi on kriis kui 90 aastaga ei ole suudetud EESTI kirikuks saada ja pidevalt on ära nullitud neid, kes sellest rääkida üritanud. Mis kiriku kohast ühiskonnas saab rääkida, kui meil pole oma kirikut ??? Piltlikult öeldes meie \”kõrgeauulised\” saksa pastorid ja ka krüptopreestrid ei tunne mitte seda \”hinge\”, mida nad niiväga \”karjatada\” ihkavad.

  25. Külaline ütleb:

    Tsiteerides 1 Pe. 2,9 \”Teie aga olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, …\”

    Luther esitab oma kirjatükis \”An den christlichen Adel deutscher Nation von des christlichen Standes Besserung\” selgelt mõtte, et paavstlus on püstitanud kunstliku seina enda ja teiste usklike vahel säilitamaks vaid oma privileege, millele ta aga vastab teesiga kõikide usklike võrdsusest ja preesterlusest (\”Dan alle Christen sein warhafftig geystlichs stands, unnd ist unter yhn kein unterscheyd, denn des ampts halben allein.\” ja \”Dem nach szo werden wir allesampt durch die tauff zu priestern geweyhet.\”).

    Seega preestreid meil juurde vaja pole — luterlastena oleme me kõik preestrid. Mida aga jätkuvalt napib, on õpetajad. Sest kui preestriks saamiseks piisab usust, ristimise vastuvõtmisest ning rõõmusõnumi tunnistamisest, siis õpetajaks saamiseks tuleb käia pikk tee, mille lõppu vaid üksikud jõuavad.

  26. Külaline ütleb:

    tsiteerides Jeesust:

    \”Teie ärge laske endid hüüda õpetajaks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!\”

  27. Külaline ütleb:

    Võiksid vähemalt avalikult esineda, s.t nimega.

  28. Külaline ütleb:

    Preestritest.
    On tõsiasi, et selleks EELKs ei saa, olgu ametinimetus pealegi või EELK kardinal. Üldse: oled ilmselgelt vales kirikus. Positivne on, et oled Tõeni jõudnud ja nüüd on otsustamise aeg. Loomulikult on see valus ja on hirm, aga palju on neid mehi, kes on selle tee väärikalt lõpuni käinud. Ka meil Eestis. Vaata nt. isa Sakariast.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)