Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Milline armastus!

21.12.2005 | | Rubriik: Jutlus

Vaadake, missuguse armastuse Isa on meile andnud, et meid hüütakse Jumala lasteks! Ja seda me olemegi. Sellepärast maailm ei tunne meid, sest ta ei tunne teda. Armsad, me oleme nüüd Jumala lapsed ega ole veel saanud avalikuks, mis me tulevikus oleme; aga me teame, et me tema ilmudes oleme tema sarnased, sest me näeme siis teda nagu tema on. Ja igaüks, kellel on niisugune lootus tema peale, puhastab ennast, nõnda nagu temagi on puhas. Igaüks, kes pattu teeb, teeb ka seda, mis on käsu vastu; ja patt on see, mis on käsu vastu. Ja te teate, et tema on ilmunud patte ära võtma; ja temas ei ole pattu. Ükski, kes jääb tema sisse, ei tee pattu; ükski, kes pattu teeb, ei ole teda näinud ega teda tundnud. 1Jh 3:1–6
Vääritu, tavaline inimene tõstetakse Jumala tasandile. Jõulud on see aeg, mil tunnetame seda erilisel viisil. Jeesuse Kristuse sündimine siia maailma on enam kui miski muu, mida suureks peetakse.
Imetletakse ja ülistatakse suuri mehi ja suuri eeskujusid, kes on saanud koguni erinevate usundite loojateks, autoriteetideks, kelle järele tormavad suured hulgad. Praegugi on maailmas suuri probleeme, sest on rahvaid, keda on häälestatud oma usu rajaja ja suure õpetaja eeskuju ning õpetust jäljendama ja keda õhutatakse enda usu eest võitlema. Selle võitlusega kaasneb ülekohus ja vägivald nende suhtes, kes on ka inimesed.
Ka kristluse nimel on tehtud palju ülekohut ja inimesed on kannatanud vägivalla all. Meil ei ole õigust seda õigustada, sest selles kristluses on puudunud Jeesus Kristus. Võime ütelda, et ka selles võitluses, mida kellegi, näiteks Muhamedi nimega seostatakse, puudub see autoriteet ise. Tema nimega õigustatakse kasutatavat vägivalda.
Kuid täna, jõulu esimesel pühal, saame ütelda, et Jeesus Kristus on erinev kõigist, kes siin maapeal on olnud ja on. Tema on sündinud meie keskele, et ära võtta patud. Need, kes peavad teda õpetajaks, eeskujuks ja autoriteediks, eksivad. Ta on enam.
Ta on inimese tagasiviija Jumala, oma Looja juurde, ta on meie ühendaja Jumalaga. Tema kaudu saame tagasi meile kunagi antud ja vahepeal patu läbi kaotatud Jumala-näolisuse. Veel enam. Me saame Jumala lapse seisuse ja mitte enam lastena, kes on sellesse sündinud füüsilise sündimise kaudu, vaid lunastuse kaudu. Me oleme Jumala lapsed sellepärast, et Jeesus Kristus on sündinud meile vennaks ja on surnud meie eest, et anda tagatis ehk kinnitus lapseseisusele. Igaüks, kes tema, patutu, vastu võtab isiklikult, kui iga inimese eest patukaristust kandnud venna, liidetakse laste hulka.
Ei ole olnud ühtki usundi loojat, kes Jeesuse Kristuse kombel oleks oma vendadele-õdedele tee ette näidanud. Sest kuidas oleks võimalik kõrvaldada inimese patusust, mis on inimese rikkunud? Ainult Looja ise saab loodut tema rikutusest ja hukatusest päästa.
Armastuse kogemise janu on inimeses suur. Selle üheks eriliseks tunnistajaks on ka jõuluigatsus. See on meie rahva keskel olnud märkimisväärne. Kogu aasta toimetused on suunatud ettevalmistuseks jõuluajale. On ju paastumaarjapäev ja jaanipäevgi osutanud sinnapoole. Miks muidu on jõulude kombestik ja pärimus nii rohke? Ristiusu tulekuga on sellele loomulikuna liitunud jõululapse sünni ootus. Just nimelt, jõulupärimus on vanem kui kristlus, ja imestust väärib, et juba selles vanas pärimuses tundub olevat palju head ja hella. Rahvas, kes talve külmal ja kõige pimedamal ajal oskas olla hea, hell ja tundlik, annab tunnistuse erilisest armastuse väärtustamisest. Sellepärast ei saa kuidagi uskuda mingisse esivanemate pahelisusse, nagu seda mõneski kirjatöös keegi on arvanud.
Sellepärast, kuulutades sellele rahvale, ei saa me end tagasi hoida rõõmu jagamast. Jumal armastab meid, nii tavalisi ja sageli teiste ja koguni enda meelest väärituid inimesi. Jeesus Kristus on sündinud ka selle rahva jaoks ja sinu ja minu jaoks kindlasti. Et Jeesus on tulnud, on piisav põhjus rõõmustada.
Mõni tahaks ehk tulevikku teada. Ka Johannese ajal oli uudishimulikke, kes küsisid, mis meist edaspidi saab. Meie hulgas liigub neid, kes ahvatlevad sellega, et nad arvavad teadvat, kui ilus on paradiis. Ent Johannes õpetab meid, et mitte tulevik, vaid käesolev hetk on tähtis. Jumala lapseks olemise rõõm annab sulle ka lootuse kindluse, et kui sa jätkuvalt oled valmis end oma Issanda kätte andma sisemiseks puhastamiseks, siis kulgeb sinu tee tulevikku koos oma Jumalaga.
Milline armastus! Väriseva tõstab ta üles ja annab talle väärikuse istuda jumaliku ausuuruse kõrvale. Sellist väärikuse tõusu elati läbi ka meie esivanemate peredes jõuluajal, kui jõuluõlgede või -heinte peale heitsid pikali laste kõrvale ka vanemad, kes oleksid nagu alandanud end ja samas ülendanud oma lapsi. Just nõnda on jõuludel astunud alla Jumal, kui ta lapsena sündis maa madalas paigas meie keskele.
Oh tule, Õnnistegija, mu süda on sul lahti ka, oh tule meie keskele ja oma heldust ilmuta! Aamen.
Eenok Haamer,
titulaarpraost, Mustvee koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)