Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Millest ma unistan

20.04.2016 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Unistada on tore ja kevaditi eriti, kui unistused muutuvad kuidagi reaalsemaks. Käin ikka õhtuti lillepeenra juurest läbi ja uurin, missugune taim elumärki annab. Vahel võib öelda, nagu praost Jüri Vallsalu hiljutisel sinodil, et «pole kõige halvemini läinud». Mõnel aastal tuleb tõdeda, et talvekülmaga on osa taimi kadunud. Nii see kokkuvõtete tegemine kevaditi käib. Ka kirikus, kus iga nädal on sinod või kaks.
Kui neljapäeval Viru praostkonna sinodil töörühmas arutasime, kuidas noori kirikusse tuua, pakkus vanglakaplan Tarmo Linnas oma kogemusest, et noored tuleks lihtsalt vangi panna, sest seal hakkavad nad mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle. Tagantjärele tuli mul veel üks mõte. Kui õnnestuks luua usu materiaalne kehastus, siis saaksid noored, aga ka saabuvad kultuurilise ja usulise taustaga võõrad, kirikus ilma suurema vaevata osa ühisest osadusest. Kunagi joonistas ju Leonardo da Vinci inimesele tiivad selga, aga nüüd on lendamine, pealegi veel kosmosesse, igapäevane nähtus. Ja just möödunud nädalal oli kosmonautikapäev. Igasuguseid imesid on sündinud ja sünnib.
Kui materialiseerunud usu idee on liiga suurejooneline või lihtsalt sobimatu, siis võib ka «madalamalt lennata». Läinud kesknädalal tähistati võrdse palga päeva ja ilus on mõelda, et ükskord saabki see reaalsuseks. Et peatselt kirjutatakse uudistes uhkusega sellest, et riigikogulased saavad piisavalt palka ega vaja kuluhüvitist. Aga kuni seda ei juhtu, võiks minusugune seni saada lisaboonust näiteks kingade kulumise eest ja kõik vaimulikud riigilt vähemalt korraliku sooja kampsuni, sest kevaditi on maakirikud eriti külmad. Keegi peab ju jumalasõna jagama ja traditsiooni elus hoidma, et lauluväljakul võiks kogu rahvas laulda «Looja, hoia Maarjamaad». See ei ole pilge, uskuge.
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)