Esileht » Arvamused » Kolumn »

Millega siis ikkagi tegeldakse Tartu ülikooli usuteaduskonnas

21.04.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

Kirikuliste hulgas olen aeg-ajalt täheldanud mõningat segaduses olemist, kui räägitakse Tartu ülikooli usuteaduskonnast ja seal õpetatavast. Selle põhjuseks on enamasti see, et usuteaduskond on nii akadeemiliste rõhuasetuste kui liikmeskonna poolest väga rikas. Püüan vahendada terviklikumat pilti meie tegevustest.

Usuteaduskonnal on kolm suuremat tegevusvaldkonda. Esimene on teadustöö, mis loob aluse kõigele ülejäänule, sest esmalt tuleb kõike kaardistada, kriitiliselt vaadelda, analüüsida ja süstematiseerida. Ükskõik kui palju töötaja õpetab, ta peab ennast ka teadlasena vormis hoidma, oma kriitilist meelt ja asjatundlikkust lakkamatult treenima. 

Teine tegevusvaldkond on õpetamine. Parim õpetaja on see, kes on asjad ise läbi mõtelnud, kes avastab ise üha uut ning suudab seda üliõpilastele ja üldse kuulajatele-lugejatele arusaadavalt ja tulemuslikult vahendada. 

Kolmas valdkond tähendab aktiivset osalemist ühiskonnas väljaspool ülikooli. Osalemine seisneb ühiskondlikus arutelus, ühiskonnaliikmete harimises, kriitiliste hinnangute andmises, lähtudes nii sisemisest vajadusest kui ka konkreetsest tellijast, aga loomulikult ka näiteks kiriku liikmetele suunatud aruteludes ja populariseerimises. 

Lisaks hõlmab usuteaduskond kolme uurimisvaldkonda. Nii nagu on kogu aeg muutunud kõikide teoloogiliste kõrgkoolide õppekavad ja teadustöö raskuspunktid, nii on see toimunud ka Tartu ülikooli usuteaduskonnas. Teoloogia kõrval on praeguseks hästi näha religiooniuuringud ja religioonipedagoogika. Just selliste nimetustega erialasid või suundi on võimalik usuteaduskonna õppekavade sees valida.

Ranget vahet ei saa nendel uurimisvaldkondadel teha ning mingis mõttes uurivad ja õpetavad kõik kõike. Aga valdkondade identiteediküsimus on siiski meie igapäevase arutelu teema. Väljendan seda identiteeti nii, et igal valdkonnal on oma spetsiifilisem tuum ja kujunemislugu, aga servapidi puutuvad ja kattuvad valdkonnad siiski tugevasti. 

Kitsas mõttes teoloogia on mõne usundi või usuühenduse viis oma usku sõnastada. Näiteks luterlik teoloogia on luterliku kiriku viis kuulutada evangeeliumi ja rääkida oma usutunnistusest. Aga oma teoloogiad on ka teistel kirikutel ning teistelgi usulistel ühendustel, näiteks judaismi või islami erinevate suundade esindajatel. 

Kitsas mõttes religiooniuuringute tuum on välja selgitada, vaadelda, analüüsida ja süstematiseerida religioossuse kõige erinevamaid ilmumisviise, nende ajalugu ja seoseid muude elunähtustega ning nende rolli inimese ja ühiskonna identiteedis. Kitsas mõttes religioonipedagoogika tegeleb küsimusega, kuidas kujundada inimeses teadlikkust religioossuse ja selle rolli kohta ning usulist sallivust. 

Kõigil kolmel valdkonnal tuleb oma eesmärkide saavutamiseks rakendada siiski kindlaid meetodeid. Ja siin juhtub alatasa, et kasutatakse samu või väga sarnaseid meetodeid. Ka uurimise jaoks konkreetselt sõnastatud küsimus ja saavutatud vastus huvitab tavaliselt kõiki valdkondi ühtviisi. Kus ilmneb vahe avalikkuse jaoks selgemini, on saavutatud teadmise vahendamise ja rakendamise eesmärk, koht ja viis. 

See tingib spetsiifilisema keele ja väljendusviisi. On ju selge, et mingist religioossuse ilmingust räägitakse näiteks skeptikule, kes ei kuulu ühtegi usulisse ühendusse, selles keeles, mida tema mõistab, aga näiteks mõne luterliku koguduse liikmele spetsiifiliselt usulises keeles, mis on tema jaoks mõistetav. See kehtib ka siis, kui eesmärgiks ei ole ainult teavitamine, vaid dialoogi kaudu ka arusaamade muutmine.

Tartu ülikooli usuteaduskonnas on oma ligi 30 akadeemilise töötaja ja laia uurimisspektriga Eesti väiksust arvestades väga hea võimekus uurida religioossust selle kõikvõimalikes esinemisvormides. Usuteaduskonnal on ka võimekus olla dialoogis väga erinevate ühiskonna- ja usuliste gruppidega. Loomulikult ei kata see kogu vajadust ning valdkonniti on usuteaduskonnal oma tugevused ja nõrkused, aga see rahuldab siiski esmase vajaduse.

Usuteaduskonna töötajad, samuti üliõpilased räägivad kaasa ka laiemates ühiskondlikes või ka näiteks kiriklikes diskussioonides. Rahvusülikooli usuteaduskonnal on selleks lausa iseenesestmõistetav kohustus. Aga selleks, et kaasarääkimine oleks mitmekesine, dünaamiline ja piisavalt kriitiline, on usuteaduskonna liikmetel loomulikult ka vabadus kõnelda oma südametunnistuse ja parima teadmise kohaselt. 

Sellisest uurimise ja õpetamise rikkusest tasub kõigil osa saada. Hoidke ennast usuteaduskonna tegemistega kursis, jälgige kodulehte www.us.ut.ee, blogi www.blog.us.ut.ee ja Facebooki lehekülge. Vaadake järele, mida on usuteaduskonna töötajad uurinud ja kirjutanud, ja tulge julgelt ka kohapeale õppima.

 

 

 

 

Urmas Nõmmik,

kolumnist

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed. (Ef 2:19)