Esileht » Arvamused » Arvamus »

Millega on teile meelde jäänud 2010. aasta?

22.12.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kirikuelu

Koos õdede ja vendadega Kristuses tähistas piiskop Philippe Jourdan (snd 30. augustil) 50. sünnipäeva ja piiskopiks pühitsemise 5. aastapäeva. Saima Priks Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan, Rooma-Katoliku Kirik:
Mulle on 2010. aasta meelde jäänud nii rõõmsate kui ka kurbade sündmuste poolest. Kristlastena usume pühade osadusse, mida me tunnistame, kui loeme usutunnistust. See tähendab, et tunneme reaalset osadust, solidaarsust kõikide kristlastega, nii nendega, kes on juba siit maailmast lahkunud ja elavad Jumala juures, kui nendega, kes elavad meiega koos maa peal.
Sel aastal tundsin ma eriti osadust kristlastega, kes peavad kannatama või isegi on kaotanud oma elu Kristuse pärast. Minu mõtted lähevad muu hulgas nende 50 süro-katoliiklase juurde, kes kaotasid elu Bagdadis, Missa ajal. Nende seas ka kaks preestrit, kellest üks sai surma, pühitsedes Missat, ja teine võttes inimesi vastu pihile. Kristlastena me armastame oma vaenlasi ja palvetame nende eest.
Me peame ka Jumalat tänama, et saame oma usku vabalt elada. Kui Jumal annab meile selliseid võimalusi, mida teistel mujal ei ole, peame ka tundma vastutust, vastutust elada intensiivsemalt oma usku, vastutust kaitsta inimelu algusest peale kuni tema loomuliku lõpuni, vastutust peegeldada oma elus Jumala armastust.
 Metropoliit Kornelius, Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik:
Minule ja minu kirikule on kõige tähtsam olla Jumalaga ja palvetada. Olen väga õnnelik, et meie suuremates kogudustes on iga päev jumalateenistused. Nevski katedraalis on teenistused hommikuti ja õhtuti. Mind paneb imestama, kui palju rahvast käib teenistustel. 1. detsembril oli meil eesti pühakute mälestuspäev, siis pühapäev, jumalaema templisseviimise päev, Aleksander Nevski päev jne. Ja inimesed tulevad nii hommikusele kui õhtusele teenistusele. Rahvast on rohkem kui mõned aastad tagasi. Ma ise katsun ka, nii palju kui mul jõudu on, olla inimeste hulgas.
Mulle oli lõppev aasta eriline selle poolestki, et täitus 65 aastat vaimulikuks pühitsemisest ja 20 aastat piiskopi ametis. Sel puhul oli katedraalis suur jumalateenistus koos paljude külalisvaimulikega. Mulle öeldi palju häid sõnu. Võtsin neid sõnu kui kogu meie kirikule mõelduid. Väga head suhted on meil teiste konfessioonidega, need tugevnevad aasta-aastalt. Ka riigi ja kiriku koostöö on tihe. Aastat 2010 saab pidada igati kordaläinuks.
 Meego Remmel, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu president:
Oli lugemisaasta. Raamatute (Raamatu ja palvete) kõrval loeti aja- ja veebilehti, töötuid ja krooniraha. Lugematu lumi aasta algul ja lõpul kinnitas, et looduski loeb. Loojast rääkimata.
Taevas andis päikest ja vihma ning armu ja rahu maale, kus kirikud küsisid inimestelt, mida-keda üleüldse usutakse. Ühiskond vastas küsimusega: palju on kirikud teinud sõnu, palju tegusid? Armastus sai siiski teoks.
Kogudused ja vabatahtlikud teenisid jumala- ja ligimesearmastuses. Eesti EKB Koguduste Liidu aasta tegu 2010 on vabatahtlike üle-eestiline panus heategevusse, näiteks Sõbra Käe supiköögis Koplis, jagades läbi aasta tuhandetele igapäevast leiba. Meieisapalve vastus on viimselt loetav mitte sõnades, vaid tegudes. Sõna sai lihaks ja elas meie keskel. Armastusetegudel ja -suhetel on Jeesuse sarnasuses igavene kaal. Kui midagi jääb, olgu meelde või kestma, siis: «Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.»
 David Nõmmik, Adventistide Koguduste Eesti Liidu president:
Lõppev aasta oli minu jaoks sündmusterohke ning eriline ja kuigi me iga päev kogeme Jumala armu, siiski on hetki, mida on raske unustada, sest nad on kordumatud.
Vanematele pakub suurt rõõmu, kui nende lapsed otsustavad anda oma elu Jumalale. Meie kolmas laps tegi suvel selle otsuse ning liitus ristimise läbi kogudusega.
Sellele aga eelnes suur sündmus, mis jääb meelde aastateks. Sel aastal toimus USAs Atlantas ülemaailmne adventkiriku peakoosolek, kus ka mina koos abikaasaga võisin osaleda. On eriline tunne, kui peaaegu 70 000 inimest, õde-venda Kristuses, kogunevad, et teenida Issandat. Pärast töökoosolekut võtsime nädalase puhkuse, et viibida Florida osariigis, kohtuda sõpradega ning nautida Atlandi ookeani soojust ja kuuma rannaliiva. Need olid unustamatud hetked.
Mõni nädal hiljem toimus aga Adventistide Koguduste Eesti Liidu 37. peakoosolek, kus mind valiti selle koguduse vaimulikuks juhiks ning usaldati juhtima seda tööd siin Eestis. Need sündmused on erilised ja ma tänan oma Õnnistegijat, et võin teenida Teda ja kaasinimesi.
 Superintendent Taavi Hollman, Eesti Metodisti Kirik:
Meenutaksin juulikuu päevi, mil Reeküla kogudus Saaremaal tähistas oma 100. aastapäeva. Reeküla oli esimene kogudus EMKs, kes sellise auväärse tähtpäevani jõudis. Huvitav on fakt, et ajalooliselt jõudis Reeküla ametliku registreerimiseni enne kui emakogudus Kuressaares, mis registreeriti kuu aega hiljem. 
Reeküla kogudus pidas juubeliürituste raames külaplatsil külarahvale vaimuliku suurürituse, kus oli tegevust igas eas inimestele. Lapsed meisterdasid, kaetud oli einelaud, vaadati tagasi koguduse saja-aastasele tegevusele. Kohal oli pastoreid nii metodisti kirikust kui ka teistest uskkondadest.
Kogudust oli tema juubelil tervitama tulnud Pihtla vallavanem isiklikult. Õhtu päädis kontserdiga, mida püüdsid varjutada tumedad kõuepilved ja tugev äikesevihm, kuid ettenägelikud juubeliürituse korraldajad olid üles seadnud suure telgi, mille all kõik vihma eest varju said. 
Metodisti kiriku 6. suvekonverents peeti augustis kiriku laagrikeskuses Giideon Aa rannas Ida-Virumaal. Hommikusel ristimisteenistusel võtsid vastu püha ristimise kaks noormeest, viis neidu ja üks vanem naisterahvas.
Aasta jooksul on ristitud rohkem inimesi, aga see ristimine seal Soome lahe äärses merevees oli eriline: umbes 150-liikmeline rongkäik suundus ülevalt mäeveerelt alla mere poole, kõige ees kanti risti, siis tulid pastorid ja ristitavad valgetes rõivastes hommikupäikese säras. Eriline elamus oli olla merevees ja ristida koos laagridirektor pastor Artur Põlluga neid armsaid inimesi, kes olid otsustanud oma elus järgida Jeesust Kristust.
Viimasena tahaksin mainida kahte teenistust, esimene Narva koguduses 4. juulil ja teine esimese advendi jumalateenistus Räpina koguduses, kus võisin koos kaaspastoritega paluda Jumala õnnistust pastoritele Erkki Sepale ja Ele Pajule, kes läksid neid kogudusi teenima.
 Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Stefanus, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik:
Aasta jääb meelde mitme saavutusega meie kirikus. Eelmisel aastal kokku tulnud piiskoppide kogu ehk püha Sinod on jõudnud harjumuspärase ja sisuka töörütmini. Saaremaal on avatud abiklooster (skiita) ja me valmistame ette selle kolimist lõplikku asukohta Reomäel. Pühitsesime uusi vaimulikke. Kümne aasta jooksul on meie kirikus toimunud ühtekokku 46 pühitsust (osalt on samu isikuid seatud vaimulikuameti eri astmetesse).
Liturgiakomisjon on välja töötanud enim kasutatava, püha Johannes Kuldsuu armulaualiturgia korra uue redaktsiooni, mis jagati novembris vaimulikele proovikasutusse. See on esimene ilmunud vaimulike teenistusraamat 70 aasta jooksul.
Hoolimata kokkukuivanud toetussummadest oleme restaureerinud ja parandanud mitmeid väiksemaid kirikuid ning teinud muid töid. Kuid kõige tähtsam – oleme majanduskriisist hoolimata hakkama saanud. Tahaksin tunnustada meie vaimulikke, kes on pidanud tooma tuntavaid materiaalseid ohvreid, kuid jätkanud siiski tänu oma usule, ustavusele ja entusiasmile. See on asi, mis mulle ehk kõige enam rõõmu teeb.
Oleks aga vale pigistada silmad kinni aasta pahupoole ees. Pean kurbusega ära märkima seda, mida Moskva patriarhaadi välissuhete juht metropoliit Ilarion ütles õigeusu rahvale meil Eestis septembrikuus ning veelgi enam välismeedias novembrikuus. See tõi kahju meie maal rahumeelselt koos elavate õigeusuliste usu ja kiriku ühtsusele.
Mu kurbus on seda sügavam, et sellega püüti kustutada meie mälust leppimist, mis toimus maailma õigeusu kirikupeade juuresolekul nüüdseks lahkunud patriarh Aleksiuse ning minu tagasihoidliku isiku vahel 2008. aasta oktoobris Konstantinoopoli patriarhaadi keskuses ühise liturgia ajal. See lepitus kandis endas ootust ja lootust probleemide lahendamiseks, mis endiselt püsivad siin Eestis meie kahe kirikukogukonna vahel.
Oleksin toona toimunud kahetsusväärsete sündmuste puhul oodanud ka kaastunnet oma vendadelt, teistelt Eesti Kirikute Nõukogu liikmetelt. Kuid kõigest hoolimata usun vankumatult, et dialoog kristlike konfessioonide vahel on erakordselt tähtis ja et nõnda me anname üheskoos tunnistust Jeesusest Kristusest ja tema evangeeliumist.
Kuid nüüd võtame peagi vastu hällis magava Jeesus-lapse. Tema kutsub meid enda juurde ning õhutab meid jäljendama Tema enda suhet Isaga. Ta kutsub meid üles järele tegema ka seda, kuidas Ta teiste inimestega läbi käis.
Jõulud tugevas mõttes tähendavad seda, et rahu Jumal laskub meie hädade põhjani. Päästet ei pakuta meile mitte väljastpoolt, vaid see asub Päästjas, kes sündis Petlemmas. «Au olgu Jumalale kõrges, ja rahu maa peal, ja inimestest hea meel!» Jeesus võtab sündides peale ühtaegu nii Isa rõõmu kui ka Tema laste kannatuse. Ta kutsub meid elama koos Temaga. Elav Jumal, Jumal enne aegade algust «pannakse sõime» ja niimoodi saab Tema, nähtamatu Jumal, nähtavaks, tuntavaks ja armastatuks meie poolt, Ta saab meie Jumalaks.
Hoolimata kõigist vaevadest, mida inimajalugu on meie Kirikule määranud ja määrab ehk edaspidigi, mõtlen ma endamisi, et just sellisena, vaikselt ja alandlikult, rõõmu ja kurbuse vahelises pinges saab ta tõeliselt vastu võtta Petlemma Jeesus-lapse.
«Isa rõõm ja Tema laste kannatus» … Hoida koos selle päästeloo kaht otsa – see ongi lootus. See voolab meile kätte jõuluööl ja selles lootuses saab maailm päästetud.
 Piiskop Ago Lilleorg, Eesti Kristlik Nelipühi Kirik:
Aasta 2010 oli Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku jaoks väga aktiivne. Käesoleval aastal viisime ellu kiriku koolitusstruktuuri viimase astme, pastorikooli. Vaimulike koolitamine on kiriku jaoks kriitilise tähtsusega, sellest sõltub kiriku tulevik.
Heameel on misjonitöö üle ja kurtide panus sellesse on olnud silmapaistev. Samuti oleme korrastanud oma kiriku struktuuri. Nimelt lõime sel aastal kurtide praostkonna, kuhu praegu kuulub kolm kurtide kogudust. Tähelepanuväärselt on arenenud Lootuse küla tegevus. Põhjust tänuks on palju!
Pean väga oluliseks Eesti Kirikute Nõukogu tööd, eriti uuringut «Usust, elust ja usuelust», mille viis läbi uuringufirma Saar Poll. Uuring tegeles inimeste usuliste hoiakute teematikaga. Sellest tulenes, et kirikul on põhjust mõelda selle üle, kuidas esitada tänapäeva usuvõõrale inimesele rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest mõistetaval ja ajakohasel viisil.

Täna, kui teie Tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks. (Hb 3:15)