Mille eest tänada kõige Loojat

Aga keegi rahva seast ütles Jeesusele: „Õpetaja, ütle mu vennale, et ta jagaks päranduse minuga!“ Jeesus ütles talle: „Inimene, kes mind on seadnud teie üle kohtumõistjaks või jagajaks?“ Ja ta ütles neile: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ Ja Jeesus rääkis neile ka tähendamissõna: „Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: „Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.“ Ja ta ütles: „Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!“ Aga Jumal ütles talle: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing! Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?“ Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.“ Lk 12:13–21

Kätte on jõudmas oktoobrikuu teine pühapäev, mil ristirahvas tähistab kirikutes lõikustänupüha. Issandat tuleb tänada, sest tema on hea ja tema heldus kestab igavesti! Oma armust ja heldusest on ta kuuendal loomispäeval kinkinud inimestele seemet kandvad taimed ja vilju kandvad puud, et meil ei tuleks nälga kannatada. Lisaks on ta kinkinud meile miljoneid hektareid (ära neetud) põllumaad, kus kibuvitsa ja ohakate seas kasvab ohtralt söödavaid põllutaimi (1Ms 3:17–18). Jumal on oma töö teinud ja kindlasti teinud seda jumalikult hästi. Kõik edaspidine on inimeste endi teha. Kes külvab, see lõikab. Kes ei külva, see ei lõika. Kes palju külvab ja palju lõikab, sellel on oht ahneks minna …
Jeesus hoiatab: „Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!“ Õnnetu saab olema inimese saatus, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas!
Ahnus (üks seitsmest surmapatust) ei ole ainus oht rikkaliku saagi korral. Kindlasti on selleks ka aplus ja laiskus. Unistab ju Jeesuse poolt kirjeldatav meeski mitmeaastasest puhkusest, söömisest, joomisest ja kõige selle üle rõõmu tundmisest. Looja ei keela rõõmu ega ka söömist ja joomist, küll aga ütleb ta, et rõõm, mis tuleneb „jõude olekust“, üksnes söögi ja joogi nautimisest, ei ole tõeline. Sedalaadi „näiv rõõm“ toodab tühjust. Tühjuse ja mõttetuse tunnet, mis sunnib meid omakorda üha rohkem sööma ja jooma – oma vaimset valu vaigistama.
Viimastel aastakümnetel on inimesed maakeral tootnud miljonites tonnides rohkem söögipoolist, kui süüa suudetakse. Teame, et samal ajal, kui ülejääke maasse kaevatakse või ookeani uputatakse, elavad miljonid perekonnad (kuskil mujal) igapäevast nälga kannatades. Jumala heldust toitvate andide näol ei ole osatud mõistlikult ära kasutada. Andide vastuvõtmisel keskendutakse jätkuvalt üksnes rikastumisele – iseenese heaolule, mitte aga ligimese teenimisele.
Nüüd ei teagi, kas on mõistlik Jumalat tänada kõigi nende andide eest, mida ta on ohtrasti jaganud, või tuleks lõikustänupühal paluda Jumalalt „puhkust“ ohtrast tootmisest/tarbimisest ja veel ohtramast raiskamisest.
Moosese raamatus kirjeldatav jumalik kord räägib sabati aastast iga seitsme aasta järel. Sabati aasta ehk puhkeaasta, mil põldu ei haritud, vaid lasti maal puhata, korjates ainult seda, mis sinna iseenesest kasvas, tuletas inimestele meelde, et nad elavad üksnes Jumala armust. Puhkeaastal tekitatud kitsikus aitas meeles pidada ja taas teadvustada andide tegelikku väärtust. Meelde tuletada, et me ei ela selleks, et süüa ja juua, vaid sööme-joome selleks, et elada! Sama ülesannet teenivad ka Jumala seatud paastuajad. Keldrid ja aidad võisid olla toidukraami täis, aga inimesed ikka paastusid. Teadvustades, et kõik, mis on, on Jumala armust ja et siin maailmas on midagi olulisemat teha kui süüa, juua, lõbutseda, maist mammonat koguda, sest kõigest sellest tuleb meil ühel päeval loobuda. Ülestõusmise või allalangemise päeval.
Kellegi elu ei olene sellest, mis tal on (pangaarvel, maa-ameti registris, keldris, aidas), toonitab Jeesus, „elu on enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas … Otsige tema kuningriiki, siis antakse kõik see teile pealegi“.
Tänagem siis lõikustänupühal Issandat ennekõike vaimutoidu eest ja vaimsete andide eest, mida ta meile heldelt iga päev on jagamas (mitte ainult sügiseti), et ühel päeval, kui jõuab kätte meie endi „lõikuspäev“, jõuaksime meiegi taevastesse aitadesse, kus hoitakse üksnes head ja riknematut vilja. Vilja, mis on suureks rõõmuks Loojale.
Ja ärgem unustagem, et kõik, mis on tervislik ja toitev, on loodud juba enne inimest ja antud inimesele n-ö pealekauba, kui ainult inimene tunneks ära Andja! Tundes ära Andja, oskame ka antut väärikalt hinnata ning targasti tarbida. Aamen.

 

 

 

Kalle Kõiv,
Juuru koguduse õpetaja